Euroopa Parlamendi liikme Tunne Kelami arvates kukub Eesti regionaalpoliitika läbi, kui eri piirkondade arengut ei suudeta tasakaalustada. Foto: Liis Treimann ("Postimees")

Kuivõrd Eesti ja Euroopa Liidu regionaalpoliitika erinevad? Peaks ju mõlemal juhul olema eesmärk arendada mahajäänud piirkondi.

Reedel oli Viljandis konverents, kus ma kohtusin siinsete omavalitsusjuhtide ja mõnede ettevõtjatega. Sellel koosviibimisel kerkis küsimus, kas Eestil üldse on regionaalpoliitika ja kas see on tõeline regionaalpoliitika. Samuti küsiti, et kas neid asju, mida saab kohapeal otsustada, ikka otsustatakse kohapeal.

Kui Eestil regionaalpoliitikat pole, kas siis Euroopa Liidul ikkagi on?

Jah, kindlasti on ning see toimib. Euroliidul on näiteks ühtekuuluvusfond ja see tähendabki, et vähem arenenud piirkondi ei jäeta üksi.

2002. aastani olid sellised piirkonnad Iirimaa, Portugal, Hispaania ja Kreeka. Nüüdsest kvalifitseerub ühtekuuluvusprogrammi alla enamik Ida-Euroopa riike, mis tänavu Euroopa Liiduga ühinesid.

Minu eesmärk Euroopa Parlamenti minnes oli kaasa aidata Eesti mahajäänud piirkondade arenemisele. On oht, et Eestit käsitletakse ühe üksusena, sest meie riik on sama suur kui mõnes suuremas riigis maakond.

Brüsselist vaadates see kahtlemata nii ju paistabki.

Aga see pole mujalt vaatamise küsimus, see on meie asi! Mujalt ei otsustata ju midagi, antakse ainult võimalus raha saada. Eesti enda inimeste ülesanne on seda raha õiglaselt jagada.

Kas Eestis jagatakse toetusfondi raha õiglaselt?

Üks Eesti peamisi probleeme ongi see, et toetuse saajad otsustatakse valitsuses või ministeeriumides.

Praegune olukord on selline, et kõik projektid võistlevad omavahel, aga niisugune süsteem ei lase meil nõrgemaid piirkondi küllalt toetada. See viib hoopis selleni, et Tallinn tugevneb, sest saab rohkem raha.

Suurematele projektidele on parem raha anda, sest väiksemate puhul on vaja paindlikkust ja mõnel juhul isegi reeglite muutmist. Eestile on väga oluline, et rahastataks ka väikseid ettevõtmisi.

Väga huvitav näide on soomlastelt. Nemad jagavad raha just lääni ehk maakonna tasandil. Sealne omavalitsuste liit vaatab, mis on piirkonnale kõige olulisemad projektid, ja neid toetatakse. Ka valitsusel on selles süsteemis oma roll: ta jälgib, millised piirkonnad on vähem arenenud, ja annab nendele rohkem raha. See tagabki regionaalpoliitika ja solidaarsuse põhimõtete toimimise.

Kas ka Eestile sobiks selline süsteem?

Ma usun, et see oleks meile väga vajalik. Viljandimaa oleks hea näide, sest siin on ainsana Eestis moodustatud maakonna arengunõukogu. See nõukogu suudaks otsustada, milliseid programme on maakonnal vaja toetada.

Kui suur probleem on toetusraha saamisel meie väiksus? Enamik Eesti omavalitsusi on ju väga väikesed.

See on ületatav probleem. Teatud juhtudel on rahasumma alammäär ette seatud, kuid omavalitsused saavad koostööd teha ja üheskoos programmidelt raha küsida. Näiteks Austrias on omavalitsusi, kus on 500 inimest, ja nad saavad hakkama.

On räägitud ka sellest, et meie riik ei suuda antavat raha ära kasutada, sest siinsed projektid on väikesed. Kas see on nii?

Ma arvan, et siin on parasjagu propagandat suurte projektide kasuks. Tõukefondide rahast läheb 90 protsenti riigiasutustele või riikliku süsteemi ettevõtmistele. See on regionaalpoliitika seisukohalt väga suur oht. Riigi süsteemis töötavad inimesed oskavad paremini projekte läbi suruda ja tulemus on see, et ühtekuuluvusprogrammi kaudu ei aidata mitte teisi pealinnale järele, vaid pealinn läheb veelgi rohkem eest ära.

Euroopa abi keskendumisega Tallinna riskime sellega, et inimesed pettuvad Euroopa Liidu võimalustes. Kui me ei suuda eri piirkondade arengut tasakaalustada, on meie regionaalpoliitika läbi kukkumas.

Mida tuleb ette võtta, et seda ei juhtuks?

Selleks on vaja toimivat riiklikku regionaalarengu programmi ja riik peab loovutama osa otsustusõigusest kas omavalitsustele või maakondlikele arengunõukogudele.

Kui kaua Eesti järeleaitamine veel kestab?

Esialgu vähemalt 2006. aastani.

Kus me peaksime selleks ajaks olema?

Me ei pea kusagil olema. Kui meie jõukus ei tõuse selleks ajaks üle 75 protsendi euroliidu riikide keskmisest, siis meie toetamine jätkub. Kahjuks ei näe ma võimalust, et lähema kümne aasta jooksul me selle 75 protsendini jõuaksime.

Kui suur toetus rahaliselt on?

Läbirääkimistel saavutasime selle, et iga sissemakstud krooni eest saame kolm kuni neli vastu. Sisse maksame aastas umbes miljardi ja vastu tuleb seega kuni neli miljardit krooni.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0