| |
|
 |
Lee Reinula ütleb, et bernhardiin ja Inglise buldogid sobivad omavahel hästi ning koos taksiga moodustavad nad vahva kamba.
Foto: Elmo Riig |
 |
Koeri kasvatav moekunstnik: kohelge oma loomi hästi!
15.11.2007 00:01
Egon Valdaru, reporter
Kommenteeri | Loe
kommentaare
Oma Viljandi kodus nelja koera pidav moekunstnik Lee Reinula on seda meelt, et kui neljajalgne on juba majja võetud, tuleb tema heaolu eest igati seista.
«Kui sa oled kellegi kodustanud, pead tema eest korralikult hoolt kandma,» tsiteerib ta raamatut «Väike prints». Reinulate kodus ringi löntsiv koertekooslus tundub esmapilgul üpris iseäralik. Kokku oleks saanud justkui siga, kägu ja hamster. Esmapilgul jätab neist esinduslikema mulje majesteetlik bernhardiin Berta, Inglise buldogid Põssa ja Tobbi mõjuvad oma väljaulatuvate hammastega hirmutavalt, taksi moodi Nublu on aga pisut lärmakas. «Taks, bernhardiin ja Inglise buldog on üks vahva kamp,» ütleb nende perenaine. Kastreeritud loomal on parem elu Nublu ja Tobbi on kastreeritud isased. Nagu Lee Reinula ütleb, nagistavad nad vahel natuke omavahel, aga suuri tülisid pole. «Kahte steriliseerimata isast ma majas korraga hoida ei julgeks, siis võiks lugu vahel veriseks minna,» selgitab ta. «Nublul ja Tobbil suuri nõudmisi pole. Väike võitlus käib ainult selle nimel, kumb neist on tähtsam. Inimesed arvavad, et kastreeritud koer on teistsugune ja vähem väärtuslik. See on vale arusaam,» on perenaine veendunud. «Minu loomaarst kinnitab, et steriliseeritud koer elab palju õnnelikumalt, sest ta ei pea enam vaevlema instinktide pärast, mis nõuavad järelkasvu soetamist.» Perenaine räägib, et varem oli taksi peaaegu võimatu aias hoida, kui läheduses leidus mõni indlev emane. «Nüüd on tal muud teha, elu on rahulik, süüa saab piisavalt ning kuigi tüdrukuid on omal hoovi peal, pole tal nende vastu erilist huvi,» kõneleb ta. Koeravabrikud tuleks kinni panna Lee Reinula sõnutsi tuleks ka emaseid koeri senisest rohkem steriliseerida. Juhuslike paaritumistega saadud kutsikatele on raske omanikku leida ning nood satuvad pahatihti tänavale. «Kõige mõistlikum on lasta poegida paberitega tõukoertel. Vanemate omadused on teada ja seega on suurem tõenäosus, et loom vastab ootustele. Kui paaritunud on kaks krantsi, ei või kunagi kindel olla, mis sealt tuleb.» Reinula on veendnud, et tõukoer on segaverelistest tervem. «Müüdid krantside paremast tervisest on tekkinud sellest, et neid keegi ei uuri. Vastutustundetu omanik võib lasta loomal lihtsalt surra. Tõukoerad teevad läbi kohustuslikke uuringuid ja nende tervisest räägitakse rohkem,» selgitab ta. Tõutunnistuseta, aga omanike jutu järgi tõupuhtaid koeri Reinula osta ei soovita. «Need, kes väidavad, et tõupaberi muretsemine on kallis, valetavad. Kõik aretusnõuded täitnud terve koera omanik saab ühe kutsika tõutunnistuse Eesti kennelliidust 200 krooniga.» Lee Reinula pole nõus ka väitega, nagu peetaks koertenäitusi pelgalt edevuse pärast. «Seal annab kohtunik loomale ausa ja professionaalse hinnangu, mis ütleb, kas temast on aretuslooma. Bernhardiin Bertaga oleme näitusel käinud kaks korda ja saanud väga head hinded.» Kennelliidu reeglite järgi peabki emasloom eri kohtunikelt saama kaks väga head hinnet, et puhta südametunnistusega üks korralik pesakond ilmale tuua. Koera ei tohi ketis pidada Pikaks ajaks ketistatud koer muutub Lee Reinula sõnul suure tõenäosusega agressiivseks. Lühikest aega võib koera hoida 10—20 ruutmeetri suuruses aedikus. Moekunstniku buldogidel on lesimiseks ja magamiseks kaks puuri. «See on neile nagu õuekoerale kuut ehk oma territoorium ja pesa, kuhu ma kunagi ei pane neid karistuseks.» Kodust lahkudes paneb perenaine buldogid puuridesse, sest see on neile enestele ohutum. Näiteks võivad nad hakata elektrijuhtmeid närima. Puuridesse jäävad koerad siiski lühikeseks ajaks, kõige rohkem paariks tunniks. Puuriga käiakse ka näitustel. «Paneme selle näitusesaali üles, tõmbame lina peale, koer lesib rahulikult seal ja tunneb ennast oma territooriumil turvaliselt,» kirjeldab perenaine. Bernhardiini ja taksi puuris ei hoita, nad on koos toas, turvalises ja harjunud paigas. Bernhardiini võiks hoida ka aedikus, aga pererahval ei ole selle tegemiseks mahti olnud. «Pealegi pole selleks olnud vajadust, sest enamasti on keegi kodus,» ütleb Lee Reinula. «Minu moto järgi tuleb elustiili muuta koerte järgi. Kui olen enesele selle kohustuse võtnud, pean leidma ka aega loomadega tegelda,» lausub moekunstnikust koerakasvataja. ARVAMUS Riina Jõgila, Männimäe kliiniku loomaarst Tervise seisukohast pole vahet, kas koer on tõuline või tõutu, haigestuvad mõlemad ühtemoodi. Emaste koerte steriliseerimise ja isaste kastreerimisega saab ära hoida soovimatute pesakondade sündimist ning vähendada terviseriske vanemas eas. Varajases nooruses steriliseeritud emastel koertel leidub vähem piimanäärme kasvajaid. Kastreeritud isastel koertel esineb mitu korda vähem eesnäärme patoloogiat. Paljunemisega kindlustatakse looduses liigi kestvus. Selle võimaluse äravõtmine ei mõjuta mitte koera psüühikat, vaid pigem pererahva oma.
|