Avaliku halduse minister Vallo Reimaa usub, et suudab erinevalt oma eelkäijatest maavalitsuse ülesanded riigi ja omavalitsuste vahel ära jagada. Foto: MIHKEL MARIPUU

Minister on algatanud protsessi, mille lõpptulemusena peaks maavalitsused praegusel kujul eksistentsi lõpetama. Maavanemate praeguse põhifunktsiooni ehk järelevalve võtaks tema nägemuse järgi enda kanda riik, arenguküsimustega hakkaksid aga tegelema omavalitsuste liidud.

Vallo Reimaa, kui kaugele on maavalitsuste tuleviku arutamisel jõutud?

Kokku on tulnud rühm spetsialiste, kellega koos analüüsime, millised on praeguse süsteemi põhiprobleemid ja milline peaks olema uus mudel. Loodetavasti saavad põhimõtted sügisel fikseeritud ja seejärel asub tegevusse töörühm, kes peab välja töötama, kuidas need ellu viia.

Mõttetalgutel osaleb maavanemate esindaja. Samuti on oma töörühma moodustanud omavalitsuste liidud, lisaks on kaasatud meie enda spetsialistid ja teadlased.

«Eesti Päevalehe» andmetel on kavas maakondade arenguküsimused anda omavalitsusliitude korraldada ning järelevalvet valdades sündiva üle hakataks tegema neljas-viies keskuses, mille hulka Viljandi ei kuulu.

Need seisukohad, mis «Eesti Päevalehes» olid avaldatud just nagu dokument, on tegelikult puhas töömaterjal. Tegemist oli koondiga omavalitsuste liidu seisukohtadest ja vanadest regionaalhalduse kontseptsioonidest. Meil lihtsalt peab olema paber, millele midagi lisada ja millelt ära võtta.

Mis puudutab nelja keskuse ideed, siis see pärinebki varasematest ministrite Aru, Looduse ja Õunapuu reformikavadest. Aga see oli seotud Eesti riigiasutuste struktuuriga, mis on nüüdseks juba välja kujunenud ega haaku kuidagi maavalitsuste teemaga.

Miks maavalitsused praegusel kujul teie meelest Eesti haldussüsteemi enam ei sobi?

Ehkki maavalitsuste põhifunktsioon on riiklik järelevalve, on neil ka omavalitsuslik ülesanne — seista maakonna tasakaalustatud arengu eest. Praegu tegeleb selle küsimusega kaks institutsiooni, omavalitsuste liit ja maavanem.

Tasakaalustatud arengu tagamine on olemuselt kokkulepe ja see on poliitiline otsus. Ka kokkuleppe mehhanism ehk vaidlused ja avaliku seisukoha kujundamine on poliitiline.

Maakonna huvide eest seismine on populaarne ja see on muutnud maavanemad häältekogujatena erakondadele ahvatlevaks. Siit on omakorda tulenenud maavanema institutsiooni politiseerumine.

Selles ei pruugikski olla midagi halba, sest arendustegevus on poliitiline, kuid õnnetuseks on samal ajal sellesama politiseerunud maavanema ülesandeks riiklik järelevalve, mis on rangelt juriidiline tegevus. On olnud mitu juhtumit, kus tekib mulje, et järelevalve on kallutatud ja arvestab ühe või teise erakonna huve.

Tahame need kaks poolt lahutada ja järelevalve riigile jätta. Nii muutub see apoliitiliseks, sest pole enam atraktiivne.

Põhiprobleem on, et kaks vastandlikku ülesannet on omavahel segamini ning sama instants peab omavalitsusi kontrollima ja nende õiguste eest võitlema.

Elanikele ei ole järelevalve teema ilmselt kõige olulisem. Maavanem on pigem sümbol, kes kaitseb maakonna ja selle elanike huve riigi tasandil.

Senine debatt on selgelt näidanud, et avalikkus tajub maavanemat kui maakonna huvide eest võitlejat. Kui jätame selle tegevuse omavalitsuste liidule, oleks loomulik, et ka maavanema tiitel liigub selle juhile.

Praegune olukord näitab, et kui mingi funktsioon on segane, sõltub tegelik ülesannete jaotamine isikutest. Seal, kus omavalitsuste liidu eesotsas on tugevam isik, on liidul suurem roll. Seega võib väita, et Eestis on praegu viisteist regionaalhalduse mudelit, mille aluseks on isikud.

Nüüdsel kujul ei suuda omavalitsuste liidud nii suurt rolli siiski kanda, sest neil pole selleks vajalikku ametnike hulka ega ressurssi.

Täiesti õige, omavalitsusliite tuleb tugevdada. Aga edasi saab liikuda alles siis, kui põhilised valikud on tehtud.

Omavalitsusliitude õiguslik alus tuleb kindlasti üle vaadata, sest praegune seadus jääb liiga nõrgaks. Samuti vajab seadusemuudatust järelevalve, mille korraldamises on palju tühimikke.

Viljandimaa omavalitsuste liidu koosolekutel olen märganud, et ühed vallad teevad omavahel piirkondlikult koostööd ja teised satuvad seetõttu jälle mõnikord tõrjutud seisu. Kas te ei näe siin probleemi, mis võiks maakonna tasakaalustatud arengule hoopis saatuslikuks saada?

See on õigusliku mudeli loomise küsimus. Võiks ju valida teise tee, et riik võtaks tasakaalustatuse tagamise enda peale ja tekiks riiklik institutsioon, kes tegeleks maakonna arenguga.

Aga kuidas saab tagada, et maakonna ühishuvi üldse selle inimeseni jõuab ja ta seda ka järgib? Lisaks tekib mandaadi küsimus, mida näitas Lootsmanni (Harju maavanem Värner Lootsmann — toim.) ja alkoholipoliitika teema.

Et teha poliitilist otsust, mis piirab põhiseaduslikke õigusi, peab olema rahva mandaat. Valitsusel ja omavalitsustel on mandaat valimiste kaudu. Ametnikul seda aga ei ole ning ta ei esinda tegelikult kedagi.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0