Oleks kurb, kui suurem osa looduslikest vaatamisväärsustest siltide või taradega ümbritsetaks ning kõigi kaunite järvede ja jõgede kaldad ning mererannik siit- või sealtkandist tulnud rikkurite ainuomandiks saavad. Ülejäänud inimestele jääksid sel juhul avalikud rannad ja looduspargid.

Eestis on kõikjal loodus- ja kultuurmaastikul selle omandivormist sõltumata lubatud liikuda jalgsi, jalgratta, suuskade, paadiga või ratsa. Kui soovitakse pikemat aega peatuda, telkida ja tuld teha, siis on vaja maaomaniku või muu valdaja luba.

RIIGIMETS ON avatud kõigile. Igameheõigus lubab seal ööbida ja lõket süüdata tähistatud ning selleks ette valmistatud kohtades.

Eramaal võib liikuda päikesetõusust loojanguni, kui sellega ei tekitata kahju omanikule või muule maavaldajale. Kui eramaa on tarastatud või liikumist keelava tähistusega, tuleb selle läbimiseks omanikult luba küsida. Inimest, kes peremehe käsku ei täida ja maa-alalt ei lahku, võib karistada kuni 18 000 krooni suuruse trahvi või arestiga.

Käsule alludes trahvi ei saa, ometi võib kogeda sõimuvalingut ja ähvardusi, halvemal juhul ässitatakse koerad kallale. Niisugust sõimu õnnestus mul hiljuti kuulda, kui söandasin üle eramaa siltidega tähistatud heinamaa minna ujuma ühte õigusjärgsele omanikule tagastatud järve.

OMANIK OLI müünud 14 hektari suurusest veekogust poole ja mina seisin vastakuti selle ostjaga. Mees väitis, et kuna järv on eraomandis, ei tohi teised seal ujuda. Praegu tean, et tal ei olnud õigus, sest seaduse järgi on mitme omaniku maal paiknev viiest hektarist suurem järv avalikuks kasutamiseks.

Kõigil avalikel või avalikuks kasutamiseks määratud veekogudel on igaühele kasutamiseks kuni nelja meetri laiune kallasrada. Omanik ei tohi seda sulgeda isegi siis, kui eramaa on tarastatud või liikumiskeeluga tähistatud.

MA MÕISTAN maaomanike muret jõmmide pärast, kes ATV-dega kihutades pinnast kahjustavad, müra tekitavad, lärmakalt piknikku peavad ja endast prahti maha jätavad.

Kahtlemata ei tohiks võõras põhjuseta minna kellegi õue- või aiamaale ega selle vahetusse lähedusse. Samuti ei peaks turist hulkuma omaniku istandikus, mesilas, külvil, viljas ega mujal põllumajandusmaal.

Iseenesest polegi korrale kutsuvate siltide ülespanek paha, aga tihti tundub, et omandi tähistamise eesmärk ei ole mitte loodust kaitsta, vaid näidata oma võimu ja suurust.

ERAMAAL LIIKUMISEKS omanikult luba küsida on sageli keeruline, sest enamasti pole siltidel kontaktandmeid, pealegi elavad paljud peremehed linnas ning viibivad oma maatükil harva.

Eramaa sildid võiks ühtlustada nii, et neil oleksid kirjas maaüksuse omaniku nimi ja telefoninumber. Samuti võiks lisada palve hoida territooriumil korda ja puhtust.

EUROOPA RIIKIDES kehtib igameheõigus isemoodi. Meil ei luba asjaõigusseadus minna piiratud või tähistatud eramaale luba küsimata, kuid näiteks Rootsis võib eramaal telkida ja parkida vabalt 24 tundi ning luba tuleb küsida siis, kui tahetakse pikemaks jääda. Lõket võib teha, kui sellega ei tekitata kahju.

SEEVASTU INGLISMAAL on omanik väga kindlalt kaitstud. Selles saareriigis ei tohi eramaal viibida, kui omanik pole seda kirjalikult või suuliselt lubanud. Seejuures ei pea valdaja territooriumi isegi tähistama.

Kas meie eelistaksime Rootsis või Inglismaal kehtivat igameheõigust?

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5