Et selle põhjusi näha, ei pea olema hiromant. Esiteks on õpetajad olnud aastaid kehvasti tasustatud ning see amet on muutunud järjest ebapopulaarsemaks. Seega ei jätku ka neid, kes õpetajaks saada tahaksid, et asendada pensionile siirdujaid või muidu lahkujaid.

Reaalainetes on olukord hull kahel põhjusel. Esiteks produtseeritakse Eestis juba mõnda aega üle humanitaarharitlasi, sest enamik noori tahab õppida niinimetatud pehmeid erialasid. Teiseks pakutakse nendele reaalharidusega noortele, kes kõrgkoolidest tulevad, erasektoris tunduvalt kõrgemat palka, kui koolid õpetamise eest maksta suudaksid.

Oleme jõudnud nõiaringi sellesse punkti, kus koolidel muutub pedagoogide puudumise tõttu üha raskemaks anda lastele reaalainetes alusharidust. Seetõttu ei teki õpilastes ka huvi neid süvendatult õppida või ei ole nad nõrga põhja tõttu selleks võimelised. Ei maksa unustada, et just inseneride ja teiste reaalalade spetsialistide hulgast sõltub riigi pikaajaline majanduslik heaolu.

Kui suurtel gümnaasiumidel on füüsika-, matemaatika- ja keemiaõpetajate leidmine veel kuidagi võimalik, siis maakoolid on eriti keerulises seisus. Sageli pole neil pakkuda piisavalt koormust ja raske on leida inimest, kes tuleks tööle neljaks tunniks nädalas.

Ühe võimaluse raskustele leevendust leida pakub maavanem Kalle Küttis välja tänase «Sakala» esiküljeloos, soovitades anda olemasolevatele spetsialistidele kiirendatud korras pedagoogiline haridus. Väikekoolidel tasuks palgata mitme peale üks erialaõpetaja, kes saaks töötada täiskohaga.

Selge on aga see, et tegemist oleks ajutiste abinõudega, mis aitaksid meid võib-olla üle raskest hetkest, kuid pikas perspektiivis neile lootma jääda ei saa.

Kogemustega pedagoogi palk ei ole enam väikeste killast, kuid õpetajate põud üha süveneb. Seega tuleb valitsusel leida muid võimalusi, kuidas õpetajaametit populariseerida.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0