| |
|
 |
Selline näeb välja sviit Männiku turismitalu moodi. Alles äsja elas siin Jaapanist pärit kokk ja talle meeldis.
Foto: Elmo Riig |
|
Männiku talu meelitab maalähedusega
15.07.2008 00:01
Helgi Kaldma, reporter
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Juunikuu alguseks valmis Viljandi lähedal asuvas Männiku turismitalus ait, kus paikneb muu hulgas kõiki mugavusi pakkuv sviit kahele inimesele.
Nii et nüüd meelitab talus külalisi sisse astuma uhiuus vana ait. Kes on samas talus varem viibinud, teab, et avaral õuel oli küll peo- ja saunamaja ning veidi kaugemal varjualune välipidude pidamiseks, kuid ehtsat aita polnud. Kes käis seal aga suve hakul, astus küllap ka tammede naabrusesse kerkinud aita, kiikas sealsesse käsitöötarre ning vaatas muudki vana ja ehtsat, mis seal näha on. Kõige ehtsam on ehk ait ise. Selle seinte ülesladumisel läks vaja mitme vana hoone, sealhulgas eaka aida paremini säilinud palke ning sekka toodi metsakuivi puid otse langilt.Kes aknaraame uurib, näeb, et ka need on vanad — koiaugudki selgelt paista. Tegelikult on need uued, tehtud pikka aega pööningul seisnud laudadest. Kahe inimese sviidis on kõik, mis seal olema peab: kaks juugendstiilis voodit koos öökappidega, duširuum, kööginurk ja väike elutuba koos tarvilikuga. Ent voodi, uksepiidad ja üldse kõik on tehtud vanast puidust ning kannavad käsitsitöö jälgi. Kogu sisustus on just selline, mida näeb aastasadu tagasi ehitatud hoonetes. «Äsja elas siin soome abielupaar. Nad toimetasid omapäi ja jäid väga rahule,» lausus turismitalu perenaine Ene Sillamaa. Aida avar eesruum on käsitöö harrastajatele: seal on teljed ja muudki tarvilikku. «Ma näen, kuidas rahvas käsitöö tegemist naudib,» ütles perenaine. «Siin on selleks võimalus ja seda on juba ka kasutatud. Käsitöö on nagu hingeteraapia.» 20 magamiskohta ja telkimisplats Männiku turismitalul läheb üheksas tegutsemisaasta. Selle aja vältel on 1885. aastal ehitatud elumaja saanud seest ja väljast uueks ning ka palju suuremaks. Seal leiab endale magamiskoha 18 inimest ning nagu öeldud, lisandus hiljuti kaks kohta aida sviidis. Aida vahepealses toas paiknevad veel mõned puuvoodid, mis on kaetud käsitöövaibaga. Praegu on need rohkem silmailuks, kuid perenaine tahab panna neile põhukotid, nagu oli vanasti. Küsimus on ainult selles, kust leida magamisasemeks sobivat põhku — kombaini sasitu selleks ei sobi. Avar roheline plats koos suure varjualusega võtab vastu telke ja sobib õueüritusteks ka vihmase ilma korral. Kõrge kuuse alla on ehitatud käimla ning sealsamas kõrval pakub veenõu võimalust voolava veega käsi pesta. Kalda all orus on suur tiik, keskel saar. Trepp viib kaldalt otse vette. Ring ümber saare tähendab 300 meetri ujumist. Peremees on saarel teinud metsanduskeeles väljendatuna klassikalist valgustusraiet, jättes põhiliseks puuliigiks seemnest sirgunud kased. Ent silmailu pakkumiseks nõuab saarel kasvav veel aastaid. Praegu on sinna asja põhiliselt piilpardiperel. «See on päris kena vaatepilt: pardiema juhatab oma kuus poega üle õue ühest tiigist teise,» sõnas perenaine. Talu ajal oli see koht olnud lihtsalt märg ala, mis kasvatas lepa- ja pajuvõsa. «Praeguste hindadega seda tiiki vist enam ei rajaks,» arvas peremees Siim Sillamaa. Ta oli sinna sisse toonud ka karpkalad, kuid neid seal enam ei näe: peale tiigivett nautivate majuliste oli veepeegel silma jäänud hallhaigrule, aga sellest linnust on teada, et tema külaskäigud ei lõpe enne, kui kalad on viimseni otsas. Enne tiigi kaladest puhastamist oli kas seesama või mõni teine haigur või hoopis kalakotkas toonud Sillamaa perele koju kätte latika. «Läksin mööda teed ja märkasin, et suur lind lendab minu kohal kuidagi laperdamisi. Siis kukkus minu ette umbes kilone kala, küünejäljed külgedel. Jäin ootama, millal haigur oma saagile järele tuleb, kuid ta ei naasnud,» meenutas Ene Sillamaa. «Valmistasin sellest perele üllatusroa.» Õnnetused ei hüüa tulles Sel suvel on jõudsalt edeneva Männiku turismitalu peret tabanud mitu rasket õnnetust. Alles nad sängitasid mulda liikluses hukkunud lähedase, eelmisel nädalal ööl vastu reedet süttis aga nende saunamaja, kus olid koosviibimise saal ja teised turismitalus aega veetvatele inimestele tähtsad ruumid. Paar päeva enne tulekahju rääkis Siim Sillamaa, et oma eelmises elus oli nägus saunamaja olnud talu laut ja et juba on valmis juurdeehitise projekt. Läks teisiti, sest tuli tegi suurt laastamistööd. Et ükski turismiettevõte ei saa läbi pesemiskohata, kerkib peremehe kinnitust mööda peatselt uus saun: juurdeehitise projekt saab nii kiiresti kui võimalik uue nimetuse ja sisu. Siinkohal on paslik meenutada 2005. aasta jaanuaritormi. See tegi suurt kahju Sillamaade poolesaja hektari suurusele metsale, mis paikneb rõngana ümber talu. Kaks lanki, üks hektari- ja teine poole hektari suurune olid ühtäkki maas. See oli alles noor mets, mis polnud raieküpsuseni kasvanud. Üksikuid puid võttis torm maha kogu metsas. «Sõbrad ja lausa võõrad tulid appi metsa korrastama ning uut istutama,» meenutas Ene Sillamaa tormile järgnenud aega. «Kolm tundi tegime üheskoos tööd ning pärast käisime saunas ja mängisime rahvapille, tundes end üheskoos hästi nagu vanastigi talgutel.» Nõnda palju kordi ja eri seltskondadega. Ent kõige suurema töö tegi metsa korrastamisel siiski oma pere. «Turismitalu ei saa pidada ilma oma metsata,» teab Männiku perenaine Ene Sillamaa viimaste aastate kogemustest. «Seda kaotust ei korva, kuigi uued puud juba kasvavad ja mets on korda tehtud,» rääkis Siim Sillamaa, linlasest metsamees, kes sai põllumajandusakadeemiast selleks ametiks oskused ning ühtlasi teadmise, et ta on leidnud endale väga sobiva eriala. Kogu järgnev töögi on tal olnud seotud metsa ja puiduga. Praegu on ta üks Roger Puidu aktsiaseltsi omanikke ja juhataja asetäitja. Aga ta on ka Paistu vallavolikogu esimees. Kui palusin tal metsas tegutseva ettevõtjana öelda, mida ta arvab metsaseaduse järjekordse muutmise plaanist, nentis ta, et metsandus on üle politiseeritud. «Kümne aasta jooksul on tehtud neli metsaseadust, nende ümbertegemisel jääb silma asjatundmatus.» Siim Sillamaa arvates oli esimene metsaseadus päris hea, kuid seda ei täidetud, sest metsa järelevalve lonkas. «See oli tingitud keskkonnainspektorite väiksest palgast ja bensiini- ning sellest lähtuvalt ka huvipuudusest.» Tütred Christiane ja Yumiko Ene ja Siim Sillamaal on kolm last: Sandra, Stella ja Siim. Aga neil on ka tütred Christiane ehk Krik ja Yumiko. Seletus on lihtne: «Oleme juba kuus aastat seotud õpilaste vahetamise organisatsiooniga. Kaks meie last on õppinud Belgias ja Norras ning ise võõrustasime Christiane Fürsti Šveitsist ja Yumiko Moriid Jaapanist.» Neist esimene õppis Viljandi maagümnaasiumi üheteistkümnendas klassis ja praegu käib ülikoolis. Igal suvel tuleb ta Eestisse ega ole eesti keelt unustanud — Sillamaade ehk ema ja isaga suhtleb ta eesti keeles. «Kui saad oma vahetusõpilaselt kolm aastat hiljem südamliku kirja, siis ei oska rohkemat tahtagi,» lausus Ene Sillamaa ja luges mõne kirjarea: «Tere, kallis ema! Ma olen viimasel ajal su peale mõelnud. Mulle väga meeldib, et sa oled niisugune rõõmus looduslaps. /.../ Sinu Krik.» Yumiko, maagümnaasiumi kümnendas klassis õppinud tüdruk oli alles oma ema ja isa saatel lahkunud. «Jaapanlased on 17-aastaselt veel väga lapsed. Selles riigis arvatakse, et inimene saab täiskasvanuks alles 21-aastaselt. Eurooplased on iseseisvamad ja neil läheb keele õppimine lihtsamalt, kuid jaapanlastel on jälle tunduvalt rohkem elurõõmu ja naeruhimu,» võrdles Ene Sillamaa oma peres olnud võõraid lapsi ning lisas, et nende võõrustamine on huvitav ja vastutusrikas. Ene Sillamaa teab ka seda, et need lapsed jäävad meie maad ja kultuuri armastama ning on seega nagu meie saadikud mujal maailmas. Lisaks hakkavad linnalapsed loodust armastama.
|
