Mina näen siin kahte põhjust.

Kui enne 13. septembri referendumit rääkisid peaaegu kõik erakonnad sellest, kui hea on Euroopa Liit, kui palju me sealt kasu saame ja kui vajalik see meile on, siis selles kampaanias pandi põhirõhk sellele, kuidas me peame Euroopasse ennast kaitsma minema. Räägiti sellest, kuidas meie iseseisvus ja huvid on ohus.

Poole aastaga tehti tõeline salto, mistõttu valijad ei saanud enam aru, kus on õigus. Inimesed tundsid ennast petetuna.

Teine põhjus on üldisemat laadi. Kui 11 kuud aastas teeb meedia rahvale selgeks, et kõik poliitikud on valetajad, lurjused ja vargad ning ühel kuul avaldab raha eest nende pilte ja loosungeid sellest, kui suurepärased nad on, siis tekitab see samuti rahvas arusaamatust.

Selles mõttes on meedia minu meelest tekitanud üsna olulise poliitilise võõrandumise. Selle asemel et selgitada demokraatia toimimise mehhanisme ja sellega kaasnevat paratamatust, ollakse poliitiliste protsesside hindamisel äärmiselt pealiskaudsed. Nii on ka rahvas tekitatud mustvalge suhtumine.

Kuidas hinnata erakondade valimistulemusi?

Kaotaja on selgelt Res Publica. Kukkuda poolteise aastaga 25 protsendilt kuuele on omaette fenomen. Nad võivad öelda, et see on ühtede valimiste fenomen, mille põhjus peitub selles, et hääletas vähe inimesi, kuid seejuures ei saa mööda vaadata äsja ilmunud sotsioloogilisest uuringust, mis näitab, et nende toetus on kahanenud 10 protsendile. See näitab, et Res Publical kindlat elektoraati ei ole ega ole olnudki. Nende edu Riigikogu valimistel põhines ikkagi Keskerakonnale vastu hääletamisel ja protestihäältel.

Võib-olla on asi hoopis selles, et Res Publica nimekirjas ei olnud ühtegi nii-öelda euronägu.

Kuidas ei olnud? Teatud mõttes on isegi Carmen Kass euronägu. Heiki Berg, Marko Mihkelson ja Tiit Matsulevitsh on vaieldamatult tugevad välispoliitika spetsialistid.

Res Publica populaarsus on langenud ja selgunud on, et neil pole oma kindlat valijate nishshi. Ma ei usu tõlgendust, et nende valijad ei tulnud seekord välja. Küllap ikka tulid, kuid andsid oma hääle teistele erakondadele, sest Res Publical ei ole arusaadavat programmi ja platvormi. Eelmised valimised võitis ta ühtede lubadustega, kuid pärast seda alustas hoopis teistpidist tegevust.

Pealegi osutus prohvetlikuks Rahvaliidu ja Reformierakonna võitlus kinniste nimekirjade pärast. Res Publica loobus koalitsiooni ühtsusest, tegutses oma valitsuse otsusele vastupidiselt ning seisis avatud nimekirjade eest. Just seetõttu ta sisse ei saanudki.

Miks?

Sest kinniste nimekirjade puhul oleks tegu olnud siiski rohkem erakonnavalimistega ja sotsiaaldemokraadid oleks ehk tänu Ilvesele kogunud nii umbes 22% aga mitte 36%. Ülejäänute arvel oleksime koha saanud ehk nii meie kui ka Res Publica. Seega võime täna öelda, et Res Publica raiskas 4-5 miljonit selleks, et kolm sotsi europarlamenti saata, mille eest me neid muide õigel ajal hoiatasime.

Kes on võitjad?

Võitja on Toomas Hendrik Ilves, kes sai üksi hääli rohkem, kui Keskerakonna ja Reformierakonna kaks tosinat prominenti kokku. Ma küll ei julge öelda, et sotsiaaldemokraatide toetus oleks praegu 36 protsenti, see on pigem ikka kaheksa, nagu näitab tänane sotsioloogiline uuring. Aga kahtlemata annab nii suur võit sotsiaaldemokraatidele väga hea psühholoogilise platvormi järgmisteks parlamendivalimisteks.

Rahvaliidu esindaja Euroopa Parlamenti ei pääsenud. Kuidas teie erakonnas seda hinnatakse?

Loomulikult lootsime saada ühe koha. Samal ajal ei ole meie valijaskonna vähenemine 13 protsendilt kaheksale midagi katastroofilist. Me saime selles üldiselt kehvas mängus oma jao kätte.

Fakt on see, et Rahvaliidu põhivalijaskonda huvitavad Euroopa Liidu asjad üsna vähe, vahest isegi vähem kui ühegi teise erakonna valijaskonda.

Maakondi vaadates on tulemus üsna sümpaatne. Näiteks Jõgevamaal olime esimesed ja see oli üks neist kahest kohast, kus sotsiaaldemokraadid ei võitnud. Mitmes maakonnas oli Rahvaliit teine või kolmas. Aga põhiprobleem on Tallinn, kus me saime ainult 1760 häält, mida oli viimasena parlamendikoha saanud Isamaaga võrreldes 7300 võrra vähem.

Isamaa oligi see erakond, kellel läks Riigikogu valimistega võrreldes kõige vähem hääli kaduma. Ilmselt on neil põhjust selle tulemusega rahul olla.

Siin on fakt muidugi selles, et Mart Laar ja Tunne Kelam on välispoliitikas tuntud tegijad.

Isamaaliidul läks hästi ka selles mõttes, et Erki Nool osutus 700 hääle võrra edukamaks kui Carmen Kass. Neid saab hästi kõrvutada, sest mõlema puhul loodeti, et neid tullakse valima, sõltumata erakonnast, millesse nad kuuluvad. Müügiartiklina osutus Nool edukamaks ja see on mõistetav, sest ta on midagi ka ise elus ära teinud.

Mida öelda Reformierakonna tulemuse kohta?

Nemad said ju ka vähem, kui nad lootsid. Neil on sellele põhjendus, mis on muidugi üsna tõenäoline: oleksid Siim Kallas ja Kristiina Ojuland kandideerinud, oleksid nad tunduvalt parema tulemuse saanud.

Andrus Ansip arvas, et Kallase ja Ojulandiga oleks Reformierakond valimised isegi võitnud.

Ei, seda poleks kindlasti juhtunud, sest Ilvese fenomen oli täiesti ühene. Aga Reformierakond oleks saanud kätte oma 17 protsenti, mis oli nende tulemus Eesti parlamendi valimistel.

Kuidas tundub Keskerakonna tulemus? Näib, et Savisaare nimi ei osutunud sel korral kõige paremaks müügiartikliks, sest Siiri Oviir edestas Vilja Savisaart tunduvalt.

Tulemus näitab, et need 27 protsenti, kes valimas käisid, on enam-vähem ajudega inimesed. Neid ei löö suurte reklaamplakatitega ja neilt ei ole võimalik hääli saada Savisaari omavahel segi ajades. Need olid ikka inimesed, kes teadsid, kelle poolt nad hääletavad. Neist läks parteide pesupulbrikampaania täiesti mööda. Seda tõestab fakt, et kõige rohkem raha kulutanud erakond ei saanud sisse ja kõige vähem kulutanud partei võitis.

Keskerakonna tulemus näitab, et seal on midagi enamat kui kaheksa juhtpoliitikut, kes hiljuti erakonnast lahkusid. Sama moodi on Keskerakond rohkem kui ainult Savisaar. Äraminejatele oli see moraalne löök, sest ilmselt nad ootasid, et Keskerakond kukub kokku.

Koalitsioon kaotas opositsioonile tulemusega 1:5. Kas valitsusliit peaks nüüd maha istuma ja mõtlema muudatustele edaspidises poliitikas.

Nad võiksid seda teha, aga ma arvan, et nad ei tee seda. Eeskätt Res Publicas arvatakse, et see oli juhus, mis sisepoliitilist pilti kuidagi ei peegelda.

Võib-olla tõesti, kui eeldada, et inimesed ei andnud endale üldse aru, mis erakonna liikme poolt nad hääletavad. Nad valisid lihtsalt Ilvest.

Küllap jah. Suures osas ei valitud tõepoolest mitte sotsiaaldemokraate, vaid Ilvest. Tema tohutu üleolek teebki sisepoliitiliste järelduste tegemise ebatäpseks.

Milline tähendus on ühe kandidaadi konkurentsitul võimutsemisel Eesti demokraatiale?

See ei ole muidugi kasulik, sest demokraatia näeb ette võrdsemat võistlust. Ilves iseenesest on muidugi hea valik, sest ta on välispoliitikas tugev tegija ja suudab tõenäoliselt olla kõige efektiivsem meie saadikutest Euroopa Parlamendis.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.5