Tänu sellele, et jääkate tekkis tänavu Võrtsjärvele nii hilja, pääsesid sealsed kalad hapnikupuudusest ja kalamehed said rõõmu tunda neist vähestestki võrkudesse jäänud kohadest. Foto: Elmo Riig

Püsiv jääkate tekkis Võrtsjärvele 22. jaanuaril. Seega on täna 53. päev, kui veekogu rahulikult kaane all suikuda saab.

Arvestades raamatus «Võrtsjärv. Loodus. Aeg. Inimene» toodud fakti, et Võrtsjärve jääkatte keskmine kestus on 130 päeva, võiks ta niimoodi edasi tukkuda lausa mai lõpuni. Aga loomulikult ei ole tänavu mingi keskmine aasta: jääkate tekkis talvel erakordselt hilja ja lagunemise märke näitab ta tavapärasest varem. Kui mullu kehtestas Viljandi maavanem Võrtsjärve jääle mineku keelu aprilli lõpul, siis tänavu võib seda oodata juba saabuval nädalal.

Eile hommikul oli Vaibla ranna kohal kuulda tasast jääpraginat. Kaldast mõnekümne meetri kaugusel jooksis põiki järve pragu, mille vahel sillerdas lahtist vett. Peale murduva jää tekitatud hääle andsid kevadest märku taevas lõõritav lõoke ja järve kohal tiirutav kiivitaja.

Nädal tagasi oli kõik teisiti

Nädal tagasi valitses Võrtsjärvel alles talvine meeleolu. Kui päikeselist ilma ära kasutades Väluste juurest järvele põikasime, märkasime umbes kümmet kalapüüdjat. Nood olid autodega julgelt otse jääaukude juurde sõitnud.

Ega järvel midagi kartmist väärivat märgata olnudki. Jää oli sile ja tugev, seda läbisid kohati vaid niitpeened praod.

Kaldast mõnesaja meetri kaugusel leidsime siiski ühe tõsisema lõhenemiskoha, mis oli küll uuesti kinni külmunud, kuid uhkeldas püsti aetud jääpankadega.

«Vähemalt midagi, mis pakub pildistamisrõõmu!» hõiskasime.

Võrtsjärvele jalutama tulnud kohalik mees teadis rääkida, et see pragu tekkis juba nädalaid tagasi.

«Aga kas te merikotkaid nägite?» küsis mees.

«Kahjuks mitte,» nentisime meie. Olime jääpankade uurimise ja pilve taha kippuva päikese tabamisega nii ametis olnud, et ei märganud peaaegu nina alt mööda lennanud kotkaid.

Kaluritel jäi saak kesiseks

Päike on aga sel talvel olnud peaaegu sama eriline kui haruldased linnud. Kui reede hommikul taas järve poole suundusime, oli valgusekera jälle peidus mis peidus.

Veekogu kohal hõljuv udu sulatas kaldad olematuks ja kalurite sabas autoga jääle vurades tekkis tunne, nagu sõidaksime lõpmatusse. Kuue kilomeetri kaugusel Valmast jäime lõpuks pidama, jalge all 2,8 meetrit vett ja 40-sentimeetrine jääkiht.

Jää alla lastud võrkusid katsuma asudes tõdes Krister Kell, et suurt saaki pole kaluritel loota.

«Tavaliselt on veebruar selline kuu, kui kala ei liigu, aga sel aastal on kõik hilisem. Praegu on märtsi saak säärane nagu harilikult veebruaris,» ütles ta.

Suurt kalaõnne meestel sel päeval tõesti ei olnud. Mõnest võrgust said nad kasti visata latika, mõni oli sootuks tühi. Ühest jääaugust õnnestus kalur Ain Saareperal lõpuks järgemööda välja tõmmata kaks koha ja see oli saavutus, mis mehe näo naerule vedas.

«Olen 18 aastat kalur olnud, aga pole veel kunagi näinud niisuguseid jääolusid nagu sel aastal,» tunnistas Saarepera. «Autosid on tulnud jää peal ikka hangedest lahti kaevata, ühel aastal oli lumest isegi traktoriga raske läbi saada. Sel aastal pole siin lund peaaegu olnudki, kõige rohkem kümme sentimeetrit.»

Kui paar tundi hiljem järvelt tagasi sõitsime, oli kaldaäärne jää juba veekirmega kaetud. Eile hommikul käis Enn Kella meeskond autoga järvel viimast korda ja tõi kõik võrgud välja. «Nüüd on sellega ühel pool,» lausus Kell.

Eilegi olid kalurid buraanide asemel autod valinud üksnes seepärast, et öökülma tõttu oli jääpind hommikul tahe. Kalda ääres olid jäljeroobastes aga juba suured augud ning tagasi tulles pritsis rataste alt lörtsisahmakaid.

«Kui peale läksime, oli järvel veel mitu autot, ent kui ära tulime, oli õhk puhas,» kõneles Kell.

Järves hapnikku jätkub

Võrtsjärve limnoloogiakeskuse vanemteaduri Lea Tuvikese sõnul mõõtsid teadlased teisipäeval veekogu jää paksuseks 36 sentimeetrit. Järvel käinute hinnangul oli jää juba pulkas ja tume ning soojade ilmade jätkudes kipub sellele minek ohtlikuks muutuma.

Kõige tugevam jää oli Võrtsjärvel tänavu veebruari keskel, kui limnoloogiakeskuse teadlased mõõtsid selle paksuseks 40-41 sentimeetrit.

«Kui on korralik pikk talv, ulatub jääkatte paksus 50—60 sentimeetrini,» tõi vanemteadur võrdluseks.

Tuvikese jutu järgi päästis erakordselt hiline jäätumine Võrtsjärve tänavu võimalikust katastroofist. Arvestades eelmise aasta väga madalat veeseisu, oleks paks ja kaua püsiv jää tekitanud veekogus hapnikupuuduse, mis kujutab endast tõsist ohtu järve elustikule.

«Praegu on hapnikusisaldus isegi põhja lähedal suur,» rõõmustas Tuvikene. «Selles mõttes on järves kõik korras ning ka vett on sinna juurde tulnud.»

Vanemteadur meenutas, et jää tekkis järvele sel sügisel erakordselt vara, 3. novembril. Õnneks püsis see vaid paar nädalat ja hakkas siis sulama. Aastavahetuseks oli vesi taas lahti.

«Novembrikuise jääkatte püsimajäämise korral oleks olukord praegu päris hull,» nentis Lea Tuvikene. «Vett oleks siis järves vähe olnud ja pika talvega oleks jää paks olnud.»

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5