Arheoloog Helena Kaldre uuris sügisel ala, mille kohta selgus lõpuks, et tegu on umbes 25 x 50 meetri suuruse ühishauaga. Foto: Elmo Riig

Arheoloog Helena Kaldre, kui täpselt suutis uuring leitud luude vanuse selgitada?

Samal teemal: Kas minevik takistab olevikku?

Arheoloogilise muistise vanuse kindlaksmääramiseks on mitu võimalust. Üks viis on luudes leiduva radioaktiivse süsiniku uurimine. Kõnealusel juhul neid kalleid analüüse vaja ei läinud, sest kalmistu sai dateerida leidude põhjal.

Ühisauast leiti kaks münti. Üks neist pärines aastast 1578, teine oli vermitud vahemikus 1666—1686. Ka muu leiumaterjal, pitsatsõrmus ja rõngassõlg, on iseloomulikud tollele ajajärgule ehk eeskätt XVII sajandi teisele poolele või XVIII sajandi algusele.

Samas ei saa välistada, et kalmistut kasutati pikema aja vältel ning esimesed inimesed maeti sinna juba XVI sajandi lõpul.

Mitme inimese luud ühishauas peitusid?

Luid avastati küll palju, kuid terviklikke luustikke oli nende hulgas vähe, vaid viis. Leide analüüsis Tartu ülikooli tudeng Ülle Aguraiuja, kes on luude uurimisele spetsialiseerunud.

Ta eristas 8—14 täiskasvanu ja 16—19 lapse luud. Täpset arvu on raske kindlaks teha, sest palju oli lahtisi, korrapäratult paiknevaid luid, mida oli konkreetsete matustega keeruline seostada.

Mida veel maetute kohta teada saite? Kas oli võimalik kindlaks teha sugu?

Analüüsi statistiline info kõneleb rohkem kalmistu suurusest ja maetute arvust, vanuse ning soo kohta saab öelda üsna vähe. Et terviklikke luustikke polnud palju, tulebki leppida üldise hinnanguga.

Tähelepanuväärne on laste suur osa, eriti arvestades asjaolu, et üldiselt säilivad laste luustikud halvemini.

Millesse need inimesed surid? Varem ütlesite, et tegu võis olla haiguspuhangu, näiteks pidalitõve või katkuga.

Luudel ei olnud tõendeid konkreetsetest surma põhjustest, samuti polnud märgata vägivalla või trauma märke. See, et tegemist polnud tavalise külakalmistuga, tuleb välja matuste korrapäratust asendist ning luude äärmiselt tihedast asetsemisest üksteise kõrval ja peal.

Tihe paiknemine võib osaliselt olla tingitud sellest, et hilisematel aegadel on seal tehtud pinnasetöid, ala tasandatud ning kokku lükatud. Kuid see pole ainus põhjus. Seal, kus matuste asetus oli selgelt näha, paistis, et inimesed olid maetud üksteise peale, eri asendis ja segiläbi. Haualohkudest ja kirstudest jälgi ei olnud.

Tegu võis vabalt olla mõne nakkava haigusega, mille mõju oli laastav just laste hulgas. Tegemist oli rahutute aegadega Eesti ajaloos, sõdadega, millega kaasnesid näljahäda ja katk.

1558—1583 oli Liivi sõda, XVII sajandi algul sõdisid siin omavahel Rootsi ja Poola, 1700—1721 oli Põhjasõda.

1695—1697 valitses Eesti aladel suur näljahäda ning 1710—1711 laastas katkuepideemia. Kui korraga suri suur hulk inimesi, siis on loogiline, et nad tuli kiiresti maha matta.

Mil moel ekspert leitud luude kohta infot ammutas?

Soo määramiseks kasutatakse kolju, alalõua- ja puusaluu teatavaid tunnuseid, mis meestel ja naistel erinevad. Laste sugu ei saa määrata, sest sootunnused kujunevad välja alles suguküpseks saades.

Vanuse määramiseks vaadatakse luude kinnikasvamise staadiumi ja nende üldist seisukorda. Väga informatiivsed on hambad: purihammaste kulumisastme järgi saab hinnata vanust, laste puhul on oluline hammaste lõikumisaste.

Luude puhul on üks olulisemaid toiminguid täpne mõõtmine. Mõõtetulemuste hindamiseks on ka põhjalikke antropoloogia käsiraamatuid, kus on kirjas üldised seaduspärasused.

Kui suurel alal kõnealune ühishaud asus?

See sai prooviaukude tegemisega kenasti selgeks: ligikaudu 25 x 50 meetrit. Kalmistu võis kunagi suurem olla, kuid on hilisemal ajal hävinud või kokku lükatud.

Kas arheoloogidel on plaanis seal edasi kaevata?

Esialgu mitte. Kalmistu umbkaudse vanuse ja ala suuruse tegime kindlaks ja see oligi nende päästekaevamiste eesmärk. Nüüd saab kalmistu kaitse alla võtta. Kui mõni arheoloog soovib ala kunagi näiteks oma teadustöö tarvis edasi uurida, on tal see võimalus.

Mis saab väljakaevatud luudest?

Need säilitatakse Tallinna ülikooli ajaloo instituudi hoidlas.

Millal nimetatakse leiupiirkond arheoloogiamälestiseks?

Praegu on ala ajutise kaitse all, mis on põhimõtteliselt sama kui arheoloogiamälestis. Mälestiseks saamine on lähema aja küsimus ning sõltub päästekaevamiste aruande lõplikust valmimisest. See peaks juhtuma nii kiiresti kui võimalik, et kaitsta kalmistut lõhkumiste eest.

KOMPROMISS

Nagu ütleb arheoloog Helena Kaldre, päritakse vahel arheoloogide käest, kas Eestis on üleüldse veel midagi uurida või on kõik juba läbi kaevatud ja üles leitud.

• Kaldre ütlust mööda pole eesmärk iga hinna eest kaevata, vaid saada võimalikult hea ettekujutus minevikust, millest kirjalikud allikad vaikivad või räägivad vähe. See ettekujutus paraneb nii uusi muistiseid avastades ja uurides kui vana materjali uue pilguga läbi töötades.

• Võttes Kaldre sõnul arvesse seda, kui palju on muististel omavolilist tegevust, mille järel pole arheoloogidel seal pahatihti enam midagi teha, võiksid inimesed korrigeerida oma suhtumist ning olla hoopis õnnelikud, et nende maal või ümbruskonnas on maapõue peidetud tükike minevikust pajatavat materjali.

Allikas: «Sakala»

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5