Kristiina Tropi sõnul on praegu koolides muutuste aeg ning seda tuleb targalt jälgida ja isegi nautida. Foto: Elmo Riig

Nädala eest Viljandi kultuurimajas korraldatud alushariduse konverentsil kõneles Valuoja põhikooli sotsiaalpedagoog ja Tartu ülikooli lektor Kristiina Tropp sellest, kuidas muutused ühiskonnas toovad kaasa muutused koolielus.

Oma loengu tutvustuses nentis Kristiina Tropp, et lapsepõlves saab inimene vundamendi kogu eluks.

«Seda vundamenti aitavad laduda lastega iga päev kokku puutuvad inimesed: ennekõike vanemad, aga ka õed-vennad ja sõbrad ning loomulikult lasteaia- ja kooliõpetajad,» rääkis ta.

Sotsiaalpedagoogi sõnul kasvatavad nii vanemad kui õpetajad lapsi oma paremate oskuste ja teadmiste kohaselt, kuid ka väga hea koolituse saanud pedagoogil võib tekkida raskusi, kui kasvatustöös ei arvestata mitmesuguseid lapse arengut mõjutavaid tegureid, alates kultuuris kehtivatest väärtushinnangutest kuni individuaalsete omapäradeni välja.

«Muutused ühiskonnas — erinevate perekonnatüüpide levimine ning muutused tööturu karakteristikutes ja kasvatusväärtustes — tingivad muutunud olukorra koolielus,» lausus ta.

Kristiina Tropp, millised on need Eesti ühiskonnas aset leidnud muutused, mis koolielu mõjutavad?

Neid on palju. Muutunud on riigi poliitiline korraldus, aga ka inimeste kultuurilised väärtushinnangud.

1990. aastate algul üsna kollektivistlikuks peetud ühiskond on omandanud aina enam individualistlikke jooni. Viimaste uurimuste kohaselt peavad meie ühiskonda individualistlikuks eelkõige eestlased ise.

Mida need mõisted lahti seletatult tähendavad?

Individualismi ja kollektivismi dimensiooni tõi kultuuridevaheliste erinevuste uurimisse hollandlane Geert Hofstede.

Kollektivism kätkeb ühiskonna neid hinnanguid, mis väärtustavad kokkukuulumist ja üksteise heaks pingutamist. Kollektivistlik kultuur peab väga oluliseks perekonda ja selle liikmeks olemist, perekonna nimel ollakse seal paljuks valmis.

Individualistlikus kultuuris on aga tähtis see, et inimene saaks ennast maksimaalselt tõestada. Selles kultuuris on olulised isiklik edu, raha ja edasipürgimine. Need on teemad, mida praegugi meie meedias rohkesti kohtab.

Kuidas on muutunud meie koolilapsed? Kas on tunda, et vanematel jääb nendega koos olemiseks varasemast vähem aega?

Suure töökoormusega lapsevanemaid on meie ühiskonnas alati olnud, kuid praegu tundub see probleem eriti terav olevat. Sageli tõdeb lapsevanem, et ta ei saa midagi olukorra parandamiseks teha, sest peab tööl olema.

Minu arvates on tekkinud ka uus pereliik — pere, kus isa on küll olemas, kuid käib näiteks Soomes tööl. See tähendab, et suurema osa ajast lapsel ühte vanemat ei ole. Isa tuleb koju vaid hetkeks ning rõõmsale jällenägemisele järgneb varsti lahkumise kurbus.

Seda, millist mõju niisugused kaugel tööl käivad vanemad lapse psüühikale avaldavad, ei ole veel suurt uuritud. Olen aga koolis märganud, et see jätab lastesse jälje.

Kui suur riskitegur on üksikvanemaga peres kasvamine?

Üksik- ja kasuvanemaga peres kasvamise mõju on palju uuritud nii Eestis kui mujal maailmas. On jõutud järeldustele, et üksikvanemaga peres kasvamine iseenesest ei pruugi lapsele halba mõju avaldada. See ei tähenda sugugi, et inimese elu on untsus.

Kui lisanduvad ka muud tegurid — toimetulekuraskused või lapse emotsionaalsed ja käitumisraskused —, võib ühe vanema puudumine teha olukorra hullemaks, kui see muidu oleks.

Üks minu lasteaia viimaste rühmade ja kooli esimeste klasside õpilaste hulgas tehtud uurimus näitas, et üksik- või kasuvanemaga peres elab umbes 50 protsenti kooliikka jõudnud lastest. Mitme Eestis tehtud uurimuse järgi on see arv kõikuv, kuid üsna samas suurusjärgus.

Tänapäeval on palju niisuguseidki lapsi, kelle kodus on rakendatud vabakasvatust, kuid keda võib tegelikult nimetada kasvatamatuks. Kas meil mõistetakse terminit «vabakasvatus» valesti?

Tihti arvatakse, et vabakasvatus tähendab seda, et laps lihtsalt kasvab ja toimetab selles keskkonnas, milles ta parasjagu on. Tegelikult eeldab ka vabakasvatus reegleid. Laps lausa vajab oma arenguks piire, sest need tekitavad temas kindlustunde. Iseasi muidugi, kui jäigad need vanemate seatud piirid on ja mismoodi neid kehtestatakse.

Soovitan kõigil lugeda Frances Waltoni 2001. aastal ilmunud õhukest raamatut «Kuidas võita laste poolehoid…», milles on kompaktne käsitlus sellest, mida demokraatlik kasvatus sisaldab. Teine samasugune vihik on mõeldud teismeliste vanematele. Tutvuda tasub ka Thomas Gordoni kasvatuspõhimõtetega, mis on kirjas tema raamatus «Tark lapsevanem».

Kuidas peab kool muutuma, et niisuguseid lapsi õigesti kohelda ja ajaga kaasas käia?

Ühelt poolt teevad palju muret just need katkised lapsed, kel on hing eri põhjustel haige. Samuti õpilased, kes ei ole valmis koolis kehtestatud sotsiaalsete reeglitega kohanema. Seepärast peab kool peale õpetuse andmise koha olema kasvatusasutus, eriti algklassides.

Teisalt nõuab uutmoodi ühiskond õpetamise meetodite ajakohastamist. Praegu kasutatakse koolides veel üsna palju traditsioonilist õpetamisviisi, mille kohaselt on pedagoog andja ja õpilane vastuvõtja. Õnneks on algklassides üha rohkem kasutusele võetud ka õpilasi kaasavaid aktiivõppe meetodeid. Põhikoolis kipub õpetus paraku taas traditsiooniliste meetoditega piirduma.

Mis on selle tagasimineku põhjus?

Üks põhjus on kindlasti see, et aeg pressib peale — meil on vaja mõningad asjad õpilastele kiiresti selgeks teha. Esmane, kuid õppimise seisukohalt alati mitte kõige parem meetod selleks ongi just traditsiooniline.

See, kui lasta õpilasel midagi läbi mängida, avastada ja tunnetada, nõuab hoopis rohkem aega. Õpetaja peab aga kõik ette nähtud teemad läbi võtma, sest lõpuks tuleb lapsel sooritada tasemetöö ja eksam.

Praegune koolikeskkond surub just tulemuste kontrolli mõttes aktiivseid meetodeid ja õpilase individuaalsusega arvestavaid õpetamisviise kahjuks palju alla.

Rääkisite oma ettekandes ka sellest, et õpetajate autoriteet on tänapäeval muutunud. Kas see võte, et õpetaja paneb oma karmi sõnaga tunnis korra kehtima, enam ei toimi?

Mõni aeg tagasi põhines pedagoogi autoriteet sellel, et tal olid positsioon ja võim ning teda hinnati ühiskonnas kui eksperti. See oli võimupõhine autoriteet.

Praeguses ühiskonnas ei ole pedagoogi elukutse enam nii prestiižne ning uurimused näitavad, et sama probleem kipub olema ka teistes riikides. Meediaski kurdetakse selle üle, et õpetaja pole enam inimene, kellele alt üles vaadatakse. Kui õpetaja püüab ennast endiselt võimupositsiooni kaudu kehtestada, satub ta lõpuks kimbatusse.

Tänapäeval peaksime üle minema mõistmisel põhinevale autoriteedile, mille puhul õpetaja ei aseta ennast õpilasest kõrgemale, vaid püüab teda mõista ja temaga isiklikku kontakti luua. See on vastastikusele austusele ja koostööle tuginev autoriteet.

Kuidas seda vastastikust koostööd saavutada, kui õpetajal on klassis hulk niinimetatud vabakasvatusega harjunud noori ja ta on harjunud kasutama endisaegseid enesekehtestamise meetodeid?

Mõistmisel põhinev autoriteet algab sellest, et tuleb luua isiklik kontakt iga õpilasega. Kindlasti võtab see rohkem aega kui võimupõhine lähenemine, mille puhul õpetaja läheb klassi ette ja teatab, et nüüd on nii, nagu tema ütleb.

Võimu kasutamine annab tulemusi vaid õpilase teismeliseikka jõudmiseni siis hakatakse seda trotsima. Siis kipub see bumerangina tagasi tulema: lapsed asuvad võimu kasutama, sest nad on aru saanud, et asju aetakse just niimoodi.

Kui õpetaja on loonud õpilastega hea isikliku kontakti, on tal ka grupiga suhtlemisel ja selle ohjamisel mõnevõrra lihtsam toime tulla. Usaldusliku suhte loomine vajab aga teadlikku tegutsemist.

Kas õpetajad tulevad muudatustega hästi kaasa?

Iga muutus on raske, kuid ma usun, et õpetajad tunnetavad päris teravalt: midagi on vaja teisiti teha. Kui inimesel juba selline tunne tekib, on tal ka seesmine valmisolek muudatusi ellu viia. Hakatakse otsima uusi võimalusi ja täienduskoolitusi, konsulteeritakse kolleegidega ning püütakse uusi teadmisi ellu viia.

Muutuste protsess on praegu koolides käimas ning seda tuleb targalt jälgida ja isegi nautida. See on omapärane aeg nii ühiskonnas kui õpetaja elukutse seisukohalt, sest selgub, milliseks pedagoogide roll Eesti ühiskonnas edaspidi kujuneb.

Elukäik

Kristiina Tropp on sündinud 1979. aastal.
• Aastatel 1986—1995 õppis Viljandi maagümnaasiumis.
• Aastatel 1995—1997 Hugo Treffneri gümnaasiumi õpilane.
• 2004. aastal lõpetas Tartu ülikooli psühholoogia osakonna magistrikraadiga ja alustas doktorantuuri.
• 2001.—2005. aastani oli Tartu Tamme gümnaasiumi koolipsühholoog.
• Aastatel 2002—2004 oli Viljandimaa noortekeskuses projekti «Viljandi noorte nõustamiskeskus» juht.
• 2003.—2006. aastani töötas Audentese erakooli Tartu filiaalis koolipsühholoogina.
• 2004. aastal asus tööle Valuoja põhikooli sotsiaalpedagoogina.
• 2006. aastast on lisaks veel Tartu ülikooli haridusteaduskonnas alus- ja alghariduse lektor.

Allikas: Kristiina Tropp

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5