Kui õlletootja on uue pilsneri abil meedias kõvasti tähelepanu pälvinud ja ilmselt sellega rahul, siis Eesti riik, mida justiitsministeerium kahtlemata esindab, kannab ainult kahju. Kesvamärjuke, mis väidetavalt pidanuks aitama tutvustada meie riigi juriidilist alustala, on tekitanud hoopis hulga tõsiseid küsimusi.

Esimene neist lähtub tootest endast. Kas õlu ikka sobib alkohoolse joogina kokku nii tähtsa dokumendiga, nagu on põhiseadus? Muidugi on inimesi, kes nimetavad õlut jumalate joogiks ning ega temas täismehe käes ja mõistlikus koguses midagi halba ju olegi, kuid ei maksa unustada, et just õllega on seotud paljude noorte ja täiskavanute üha süvenev alkoholiprobleem.

Ent isegi oletades, et humalavee ja põhiseaduse ühenduses pole midagi sobimatut, ei saa kuidagi pärimata jätta, kas riigiasutus peaks reklaamima alkoholi. Siinkohal väärib meenutamist, et ühe ministrina on just Rein Lang avaldanud muret liikluses hukkunute suure arvu pärast, üks õnnetuste peamisi põhjusi on aga joodikjuhid.

Kolmandaks võib unustada, et tegemist on alkoholiga, ja korrata lihtsalt eelmist küsimust. Miks peab justiitsministeerium vajalikuks reklaamida ühe eraettevõtte toodangut?

Oleks liialdus öelda, nagu peaksid inimesed õlut nüüd oma põhiseaduslikuks õiguseks ja jooksid seda märgatavalt rohkem. Kindlasti aga ei täida pilsneri villimine justiitsministeeriumi seatud eesmärki tutvustada põhiseadust.

Kui valitsus tõesti tahab põhiseadust rahvale lähemale tuua, võiks seda trükisena jagada näiteks keskkoolilastele kodanikuõpetuse tunnis ning anda kaasa esimese ID-kaardi või passiga. Nii tutvuksid sellega noored ning ehk võtaks ka mõni lapsevanem kodus laual lebava raamatukese kätte ja lehitseks seda veidike.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5