| |
|
 |
Eesti edukaim kuldsete retriiverite kasvataja Mairi Siimon iseloomustab ennast lausega «Olen peast täitsa koer» ning hoiatab vanemaid, kes oma lastele koera ei võta, et nende võsukestega võib juhtuda samamoodi. Tema koerad õigustavad inimese suurima sõbra nimetust: saab kogeda rõõmu, siirust ja kustumatut silitamissoovi.
Foto: Lauri Alver |
|
Kuldsete retriiverite kasvataja nopib võite kodulinnas ja välismaal
14.08.2007 00:01
Egon Valdaru, reporter
 Mõne nädala eest Viljandis peetud võistlustel tunnistati näituse parimaks kasvatajaks Paalalinnas elav Mairi Siimon, kelle hoole all on üheksa suurt ja kümme väikest kuldset retriiverit.
Tema kuulsaim koer, viieaastane Terra Antyda Sani Alabama, keda pererahvas kutsub Pipaks, tunnistati tõu parimaks mullu Helsingis peetud Euroopa tähtsaimal koertenäitusel. Teisedki Siimoni koerad on ohtralt auhindu kogunud. Naine tunnistab, et tituleerituim koer on talle kõige rohkem südame külge kasvanud. «Pipa on pärit minu esimesest kuldsete retriiverite pesakonnast, mis sündis aastal 2002. Ta on minu karjas kõige vanem ja sõnakuulelikum, tõeliselt intelligentne koer,» räägib koerakasvataja. Neljajalgsed südametemurdjad Esimesi võite on asunud noppima ka Pipa sügisel sündinud kolm järeltulijat. «Tegemist oli väga eksklusiivse paaritusega: isa on Inglise koer, kes elab Prantsusmaal. Oma aretusväärtust on ta tõestanud aastate jooksul antud järglastega, kes on omakorda olnud võidukad näitustel ja väärtuslikud aretuses,» on Siimon rahul. Mairi Siimoni koerad õigustavad inimese suurima sõbra nimetust: sellist rõõmu, siirust ja kustumatut silitamissoovi kogen esimest korda. Üks märg nina teise järel puutub mu käelaba ning anuvad silmad võidavad järjest mu südant. «Retriiver on minu tõug, iseloomuomadused on neil superhead!» ülistab perenaine oma hoolealuseid. Kutsad täidavad antud käsklused viivitamatult. Erilise rõõmuga järgivad üheksa looma märguannet, mis kutsub neid auto kitsukesse hoiuruumi. Perenaine selgitab, et koertele meeldib sõita, eriti praegusel kuumal ajal, kui sel kombel ujuma pääseb. «Eile olime Tääksis, seal on tuttaval koerakasvatajal tiik, aga tavaliselt käime suplemas Ahimäe karjääris. Üritame minna kohtadesse, kus inimesi pole.» Tuleb leida parim paariline Siimoni meelest peaks tõukoerte kasvatamine ehk rahvakeeli kutsikate tegemine ja aretamine omavahel kattuma. «Paaritada tuleb parimate isastega,» selgitab Mairi Siimon. Aretustöös mõtleb ta parima tulemuse saamiseks väga täpselt läbi paaritamiskombinatsioonid, vahel lähtub ta seejuures intuitsioonist. «Isaseid valides arvestan eelkõige välimust ja sugupuud, mitte ilmtingimata nende tiitleid,» lausub koerakasvataja. Tihti satub ta näitustele Lätti, Leetu ja Soome, kaugeim koht on olnud Slovakkias Bratislavas. Kõige pikema paaritamisreisi on ta teinud Prantsusmaale. «Sperma tellimine kaugelt, rääkimata kohalkäimisest on kallis lõbu. Rahaliselt pole see kahjuks tulutoov tegevus, sest tavapärane Eesti koeraostja vaatab eelkõige hinda, mitte kvaliteeti,» tõdeb Siimon. Tavaliselt on juba enne kutsikate müügihetke müügist saadav summa ära kulutatud näituste, terviseuuringute ja paaritusreisi peale. Hea iseloom on hinnas Mairi Siimon kinnitab mitu korda, et kuldsed retriiverid on väga hea iseloomuga koerad. «See on perekoer number üks maailmas,» räägib naine. Ta on rahul, et erinevalt Vene ajast, mil koeri aretati tigedateks murdjaloomadeks, on tänapäeval hinnatud sõbralik iseloom. Miks keegi peakski võtma kurja koera? Siimon rõhutab tõupaberite tähtsust. «Paberid annavad kindluse koera põlvnemise suhtes nagu inimestel sünnitunnistus,» lausub ta. Koolitus on hädavajalik «Sellist koeratõugu ei ole, kes targana sünniks, koolitama peab mis tahes koera,» on Mairi Siimon veendunud. «Koer peab teadma, et ta on perekonna hierarhia kõige madalam liige.» Ta on aastaid korraldanud Viljandi järve juures koertekooli. «Esmakordsetele tulijatele õpetame põhinippe, kuidas motiveerida looma mitmesuguseid ülesandeid täitma. Ma ei õpeta koeri, vaid inimesi oma koeri motiveerima,» räägib ta Siimon loodab, et ka Eestis hakatakse koeraomanikesse paremini suhtuma. «Võiks olla rohkem Kesk-Euroopale omast tolerantsust. Kui siseneda Prantsusmaal koeraga kohvikusse, tuuakse laua juurde ka koerakauss,» toob ta näite. KULDNE RETRIIVER Kuldsed retriiverid elavad tavaliselt 12—16 aastat vanaks. Kahekuine kutsikas maksab 10 000 — 18 000 krooni. Koera ülalpidamiseks kulub umbes 1000 krooni kuus, sellest söögile 600-700 krooni. Mõistlik on osta loomakliinikust spetsiaalset kuivtoitu. Kodutoiduga söötmine tuleb kallim, sest see maksab rohkem, pealegi tuleb siis juurde anda vitamiine ning arvestada täpselt proteiinide, rasvade ja süsivesikute vahekorda. Seitse aastat tagasi, kui Siimon ostis oma esimese koera, oli Eestis 47 kuldset retriiverit, nüüd on neid kümneid kordi rohkem ning mõnel aastal on sündinud üle saja kutsika. Allikas: Mairi Siimon ARVAMUS Meeli Eismann,
kuldse retriiveri omanik Mairi on vahva ja hea huumorimeelega inimene, kes tuleb appi alati, kui keegi tahab koerte kohta midagi küsida või näpunäiteid saada. Ta on lahke, aga samal ajal konkreetne ja ütleb alati välja, kui midagi on valesti. Mairi tunnustab nii inimesi kui koeri, kui nad on kiitust väärt. Koerte treenerina on ta nõudlik ja täpne ega tee järeleandmisi. Tema trennid on toredad, sinna ei saa minemata jätta. Mairi oskab inimesi panna rõõmu tundma oma lemmiku üle. Aga seda toonitab ta ikka ja jälle, et igaüks võtku endale sobiv koer.
|
Vanemad uudised .