Vahetusõpilane Marita Mones väljasõidul Šveitsi Alpides asuvas Locarno linnas. Foto: Erakogu

Mida aeg edasi, seda enam tunnen, et mu jalgealune pole enam nii libe ning jäämägi, mis koosneb kultuurist, inimestest ja traditsioonidest, aina sulab. Mulle täiesti tundmatu osa sellest, mis on alles vee all, avaneb päev-päevalt üha selgemini vee- ja taevapiirile lähemal.

Lubatud kultuurišokk pole endast veel märku andnud ja tundub, et sellesse kultuuriruumi sisseelamine möödus märkamatult.

Minu kodu on Šveitsi kõige laugemas osas, Aarau kantonis. Ometi piisab hommikusest jalgrattaga kooli kihutamisest, et muuta arvamust laugusest. Näiliselt lauge maa näitab endas peituvaid tõsiseid tõuse ja langusi.

Rongiga läbi Šveitsi sõites olin seltskonnast ainus, kes püüdis ärkvel olla, sest kõik, mis rongiaknast paistis, oli lihtsalt vapustav.

Eestlasele jätab nähtav meeliülendava mulje. Vaatamist on väärt pisikesed linnakesed munakivisillutise, aknaorvades lokkavate lillede, punaste kivikatuste ja armsate tänavakohvikutega. Taustaks kõrguvad taamal lumevalged mäetipud. Loomulikult pakub selline loodus ka häid puhkuseveetmise võimalusi.

Šveitsi inimesed on ütlemata sõbralikud ja abivalmis. Pidin hämmeldusest peaaegu pikali kukkuma, kui bussijuht, suu kõrvuni peas, enne sõidu alustamist pingiridade vahele püsti tõusis ning lasi erksal häälel kõlada: «Guete Morge!» («Tere hommikust!» Šveitsi saksa keeles). «Ich wünsche ihnen einen schönen Tag!» («Soovin teile ilusat päeva!»).

Muidugi ei ole see nüüd eranditult alati nii, aga viisakus on ülimalt oluline. Ja mis peamine, on näha, et suul püsiv naeruvine ei tule suure pingutuse tagajärjel.

Kõvad puhtusearmastajad

Elu siinmail käib täpselt ja hilinemine on üldiselt ebaviisakas. Eriti kehtib see koolis, sest hilinejal pole enam asja ka järgmistesse tundidesse. Olen tihti kuulnud öeldavat, et Šveitsi inimesed on nagu sealsed rongidki, mis piinliku täpsusega kellaaegadest kinni peavad.

Sellest lähtudes tuleb kurbusega tõdeda, et asi kipub olema vastupidi. Pärast kooli olen nagu viis kopikat õigel ajal raudteejaamas, aga minu kiirustamisest hoolimata tuleb rong ikka pisut hiljem. Tuleb säilitada šveitslaslik positiivne meel ja kannatlikkus. Tuleb osta jaama all tegutsevast ärist pakk kuumi marronisid (söödav sort kastaneid) ja ootamist mõne kasuliku raamatu lehitsemisega täita.

Rongid on kiired ja mugavad. Pehmesse istmepolstrisse vajunult tukastades läbid märkamatult ka pikki vahemaid.

Inimeste juures on tähelepanuväärne nende puhtusearmastus ja suhtumine üldisesse korrasse. Juba hommikul kell viis põristavad lehe- või lumekoristajad tänavatel ning inimesed pühivad kottpimedas oma majaesist, et enne päikesetõusu ja tööleruttamist jääksid koduõu ja tänav hoolitsetuks.

Hoolivalt suhtutakse ka kaasmaalaste varasse. Vargusi ja vandaalitsemist tuleb harva ette. Sellepärast ei tasugi imeks panna, kui tänavail kõndides märkad elumajade ees lukustamata jalgrattaid.

Tööd tehakse innu ja kohusetundega

Et Šveits koosneb neljast väikesest riigist ning siin on neli riigikeelt, on rahvastik üsna kirju. Inimesed on pärit eri kultuuridega maadest ja neil on oma kombed. Ometi ei takista see neil ühtviisi tähelepanelikult oma kodusse suhtumast.

Pole imestada, et siia tahetakse elama tulla, sest elatustase on kõrge ja elukvaliteet hea. Kui pea lõikab, tahad kõvasti tööd teha ja oled valmis vaeva nägema, oled täitsa tehtud mees.

Minu pereisa töötab iga päev, kaasa arvatud nädalavahetusel. Ta läheb tööle juba kuuest hommikul ja õhtul jõuan mina koolist vahel enne kuut õhtul, kuid tema tuleb alles seitsmeks. Nii saabki pere koos olla vaid pühapäeval.

Kehtib raudne reegel, et õhtul kell seitse istutakse terve perega söögilauda, jutustatakse oma päevast, arutatakse maailmaprobleeme ning nauditakse suurepäraseid rahvustoite või pastasid.

Šveitslane ise ütleb oma töörabamise kohta rahulikult, et kust siis muidu tuleb raha, mille eest puhata. Tavalise töönädala pikkus Aarau kantonis on 48 tundi.

Kartul teeb lolliks

Siinse pere ja vanematega on mul hästi läinud. Mõistagi ei tähenda see taskuraha ega kalleid kingitusi, vaid mõistvat suhtumist, abivalmidust ja hoolimist. Osalen täieõigusliku pereliikmena kõikidel üritustel. Oleme koos käinud kontsertidel ja kinos. Mind võetakse kaasa vanavanematele külla ja puhkusele minnes.

Nagu igas kodus, on ka minul majapidamistöödes oma kohustused. Ma püüan neid täita nii, et pere ei peaks minus pettuma.

Tuleb tõdeda, et toidud olid mulle algul vastumeelsed. Esimene asi, mida söögilaual igatsema hakkasin, oli ehtne must leib. Mulle üritati küll ühel ja teisel viisil selgeks teha, et see sepiku moodi asi on must Šveitsi leib. See ei ole halb, lihtsalt harjumine võttis aega.

Põlise maarahvana on eestlane harjunud toidulaual nägema palju kartulit, šveitslane aga seda ei armasta ning nende arvates on see täiesti maitsetu. «Kartul pidavat lolliks tegema,» on pereisal ikka kombeks ütelda.

Friikartulid on aga kõigile meeltmööda ning koolivahetunnis või pärast pikka tööpäeva on paljude inimeste meelest kõige õigem koht einestamiseks McDonalds. Tundub, et rämpstoit on igal pool samasugune ja maitseb ühtmoodi hästi.

Koolilõuna on kallis

Minu kodus tehakse väga häid sööke. Et pereema Silvia on hispaanlanna, siis on sageli menüüs Hispaania ja Itaalia köögi hõrgutised. Õnneks maitsevad mulle nii oliivid kui sinihallitusjuust. Esimest korda, kui pereema korraliku Šveitsi juustu lauale tõstis, ei saanud ma muidugi aru, kust see hingemattev hais tuleb. Kui hakkasin juustu leivale määrima, sain aru, millega on tegemist.

Hommikusöök on väga vara, sest kool algab kell 7.40. Seega pean tõusma juba kell viis. Nii ei maksagi unistada auravast pudrutaldrikust, tuleb leppida piima ja krõbuskitega või kiiruga valmistatud võileivaga. Isa lahkub kodust veel varem. Lahkudes koputab ta vannitoa uksele ja hõikab: «Tschüss!» («Tšau!»).

Lõuna eest tuleb endal hoolitseda. Eesti rahasse arvestatuna jääb kooliköögi prae hind 150—170 krooni kanti. See näeb väga hea välja: rohkelt salatit, ahvatlev liha ja riis. Vahetusõpilasele Eestist pole see aga taskukohane.

Ometi leidus sellele murele lahendus. Igal teisipäeval saab kirikus süüa 7 Šveitsi frangi ehk 70 krooni eest. Toidud on korralikud: näiteks riis kana ja karrikastmega, magustoiduks puuviljakompott ja lisaks võib kastist võtta šokolaadi nii palju, kui soovid. See on Šveitsi mõistes väga hea pakkumine.

Teistel päevadel valin koolis salati, mille kõrvale ostan väikese kukli ja õuna, ning kõht saab täis. Et tunnid kestavad tihti kella 17.30-ni ja mõnikord kauemgi, siis on loomulikult raske õhtuni söömata kuuldel püsida.

Fondüü on šveitslase tüüpiline külakost

Õhtusöök on küll maitsev, kuid selle kogus kerge lõunaga leppima pidanud teismelisele on liiga väike. Nad on harjunud õhtuti vähe sööma, mis muidugi on õige. Mõnikord valmistab itaallasest pereisa imehead pitsat.

Paljud šveitslased on taimetoitlased. Mu klassijuhataja näiteks soojendas matkal lõkkes grillvorstikeste asemel mingeid köögiviljarulle.

Palju kasutatakse toiduvalmistamisel õli. Seda lisatakse toorsalatile ja kastmetele. Asendamatud on mitmesugused juustud. Neist tehakse fondüüd, nii sooje kui külmi kastmeid.

Šveitslaste tüüpiline külakost ongi juustufondüü, millesse kastetakse saiatükke. Samuti šokolaadifondüü, mida süüakse värskete puuviljatükkide või marjadega. See on lausa hirmuäratavalt rammus ja maitsev. Pärast maiustamist pole mõtete kaalule astuda!

Tänu sõbratarile õppisin selgeks magusate omlettide tegemise.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.48