Leedu Vabariigi suursaadik Antanas Vinkus ja Eesti Raadio ajakirjanik Lea Veelma «Kunstikanali» saate lindistusel Grand Hotel Viljandis. Foto: Elmo Riig

Maalikunst pakub hingeravi

Suursaadik ise tunnistas, et kõige hingelähedasem on talle maalikunst.

«Arvan, et maalikunst on iluteraapia ja samas psühhoteraapia. Kui raskelt haige inimene istub ja vaatab ilusat pilti, tulevad tal head mõtted, see lahutab ta meelt. Mulle tundub, et kunstnikud on samuti arstid, nimelt hingearstid,» rääkis ta.

Antanas Vinkus lisas, et ta armastab ka muusikat väga ning loeb palju, rohkem küll ajaloolisi teoseid.

«Teades minevikku, mõistad paremini olevikku. Mõistes olevikku, oskad paremini prognoosida tulevikku,» lausus ta.

Antanas Vinkus meenutas välisriikide esindajatele korraldatud reisi Pärnumaale. Eriti olid talle muljet avaldanud külaskäik Kurgjale ning tuvumine Carl Robert Jakobsoni elu ja tegevusega.

Võtsid vastu nagu sugulast

Kaks aastat tagasi kirjutasid peaaegu kõik Eesti ajalehed südamerikkega sündinud väikesest Pärnu poisist Joosepist, keda Eesti arstid ei riskinud opereerida ja kelle elu päästis Vilniuse Ülikooli südamekirurgia kliiniku professor Vytautas Sirvydis. Just sel ajal oli kaks korda ka Leedu tervishoiuministri toolil istunud Antanas Vinkus ülikooli kliinikumi peaarst. Juhtumit eesti poisikesega mäletab ta hästi.

«Kui laps meile jõudis, oli ta juba kliinilises surmas. Professor Sirvydis opereeris teda kohe ja kavandas teise lõikuse kümme päeva hiljem. Patsient oli aga pärast operatsiooni väga halvas seisus ja tema elu päästmiseks tehti uus lõikus juba järgmisel päeval,» meenutas Vinkus.

Lõppkokkuvõttes läks kõik hästi ja kui Leedu Vabariigi suursaadik nüüd oma arhitektist abikaasaga seda peret Pärnus külastas, võeti neid vastu nagu kalleid sugulasi. Toas ringi sebinud Joosep meenutas suursaadikule tema enda elavaloomulist lapselast.

President Arnold Rüütel autasustas professor Vytautas Sirvydist Punase Risti III järgu ordeniga.

Antanas Vinkus ise on pärit kümnelapselisest perest.

«Sündisin Kretinga väikelinnas, nüüd olen selle aukodanik. Minu ema oli väga usklik ja ütles, et Jumal ise andis mulle võimaluse sündida 25. detsembril ning minust peab saama vaimulik,» rääkis ta.

Kui katoliku kirikus peetakse missat, abistavad lapsed vaimulikku. Seda ülesannet täitis Antanas Vinkus keskkooli lõpuni.

Töökus ja ausus

1966. aastal lõpetas ta Kaunase Meditsiiniinstituudi cum laude. Pärast arstikutse saamist plaanitud vaimulikku seminari astumine jäi siiski ära, sest pere oli vaene ja tuli tööle minna.

«Kas vahe oligi nii suur? Kirikus oleksin olnud hingearst, minust sai aga kehaarst,» mõtiskles ta tagantjärele.

«Tahan kummardada oma kadunud ema ees, kes andis meile viimase tüki leiba, kannatades ise nälga, ning kel endal polnud ilusaid rõivaid, aga kes tegi ometi kõik, et meie saaksime õppida. Ta soovis, et meil oleks kolm omadust: töökus, usk Jumalasse ja puhas südametunnistus,» kõneles suursaadik.

Viljandis näitust avades rääkis ta lastest ning rõhutas «Sakalale» veel kord, et me peame tegema kõik, et meie lapsed oleksid õnnelikud ja terved, et nad oleksid kindlustatud. «Iga inimene peab, kui vähegi võimalik, aitama neid, kel ei ole elus hästi läinud, seda enam lapsi.»

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 1