Asfalteerimata tänavad tolmavad pisukesegi puudutuse peale, justkui klopitaks korraga terve põllumajandusühistu kartulikotte, ja hommikul lumivalge särgi selga pannud pintsaklipslane kurdab õhtul seda pesumasinasse visates, et töötaks justkui põllul.

Aktsiaselts Cleanaway valab Viljandi tänavatele iga päev kuni 120 000 liitrit vett, kuid kasu on sellest vaid lühikeseks ajaks. Päike ja tuul teevad oma töö kiiresti ning peagi on tänavad sama kuivad kui enne.

Kiireid, häid ja tõhusaid abinõusid tolmu vastu kahjuks polegi. Ööpäev läbi kastmismasinatega ringi tiirutada ju ei jõua ja kemikaalid, mida teede pikemaks tolmuvabana hoidmiseks vahel kasutatakse, pole mitte ainult kulukad, vaid ka keskkonnale kahjulikud.

Kõige paremini aitab tolmamise vastu muidugi see, kui kruusateele panna asfalt või vähemalt bituumenist ja killustikust kergkate. Seda on Viljandis juba tehtud ja tänavugi muutub ligi viis kilomeetrit tänavaid tolmuvabaks.

Kahjuks kulub samas tempos jätkates kogu linna asfalteerimiseks vähemalt neli aastat, sest praeguseks on Viljandis kruusateid tervelt 24 kilomeetrit.

Seetõttu jääb üle vaid loota, et autojuhid nii linnas kui maal kruusateedel jalakäijate ja jalgratturitega rohkem arvestavad. Rooli keerates võib auto teokiirusele pidurdamine küll tüütu tunduda, kuid see, kes ise on pidanud paksus tolmupilves hingama, teab väga hästi, mida see tähendab. 50 kilomeetrit tunnis sõitev auto võib jalakäijale tõsiseid ebameeldivusi valmistada. Mida aga peavad kannatama need inimesed, kes tolmavate teede ääres elavad?

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0