Katrin Mändmaa pere pesamuna Sven-Erik (paremal) arvab, et tema ema ei saa kuidagi pidada traditsiooniliseks, filmides nähtud emaks. «Ta käib palju tööl küll, aga mina olen temaga rahul,» kinnitab ta. Foto: Elmo Riig

Tõepoolest, kui korraga on vaja osta seitsme inimese toit, teeb see märkimisväärse koguse.

Praegu on Mändmaade kodust kaks last juba välja lennanud. Homme, emadepäeval ja Katrin Mändmaa 56. sünnipäeval, tulevad nad aga taas kokku.

Katrin Mändmaa leiab, et tegelikult ei ole tema see ema, keda teistele eeskujuks tuleks seada. «Lapsevanemate koosolekutel tuleb mulle alati nutt peale, kui kuulen, mida üks tõeline ema tegema peaks!»

Siiski on naise sõnul kõik tema viis last kasvanud töökateks, ausateks, hoolivateks ja abivalmis inimesteks. Nad ajavad oma asja südamega ning väärtustavad aega, loodust ja inimestevahelisi suhteid.

«Meie pere on eriline kas või selle pärast, et meie keskmine pikkus on 188 sentimeetrit ja jalanumber 43,» muigab Katrin Mändmaa. «Vajame rohkem kangast, nahka, seepi, pikemaid voodeid ning kõrgemaid toole ja laudu.»

Võttes arvesse seda energiat, mis suurtesse kehadesse mahub, on kõigil pereliikmetel korraga mitu rauda tules nii tööl kui vabal ajal.

Vahel haarab Katrin Mändmaad lootusetu jaamakorraldaja tunne, sest pereliikmed aina tulevad ja lähevad, kuid tihti on ka tema olnud see, keda pere teele saatma ja ootama on pidanud.

Poole aastaga koondnaiskonda

Katrin Mändmaa on oma ema sünnipäevakink — nad mõlemad on sündinud 14. mail. Viljandis Valuoja koolis ja hiljem 1. keskkoolis käies tegeles pikka kasvu neiu edukalt spordiga. Ta oli Eesti NSV noorte kergejõustiku koondvõistkonna liige.

Korvpalliga tegi neiu tutvust alles 18-aastaselt ülikoolis. «Kehakultuuri teaduskonda astudes ei osanud ma isegi palli põrgatada, jõulude ajal mängisin aga juba üleliidulistel võistlustel kõrgliigas!»

Tehniliselt tugevat korvpallurit temast siiski ei saanud. Ta nimetab end pigem töökaks kollektiivmängijaks, kes suutis jooksmise ja hüppamisega muud puudujäägid kompenseerida.

Eesti NSV koondnaiskonnas mängis Katrin Mändmaa kümme aastat, 1968—1978. Sellesse aega jäid nii ülikooli lõpetamine treeneri-pedagoogina, abiellumine kui kahe esimese lapse sünd.

Et peres peab olema palju lapsi, oli 1972. aastal abiellunud Katrin ja Raivo Mändmaale iseenesest mõistetav. Nad olid ka ise suurtes peredes kasvanud.

Naine jutustab, et kodulinna naastes oli ta elumere kõrglainel: oli palju soodsaid töö-, palga- ja eluasemepakkumisi. «Pealegi ütlesid vanaemad, et annab jumal lapse, annab ka leivakannika,» lausub ta muiates.

Ideaalse ema võrdkujuks peab Katrin Mändmaa oma ämma, kes on pühendanud kogu elu nelja lapse ja lapselaste kasvatamisele.

«Mulle tundus, et temale jäi enamasti andmise rõõm. Mina olen tahtnud oma elus rohkem vastu saada. Töö ja muu sehkendamine on olnud mulle nii eluks vajalike vahendite hankimine kui isekas eneseteostus.»

Katrin Mändmaa peres on laste kasvatamine olnud osa igapäevaelust, mitte tegevus omaette. Lapsed on kasvanud teadmises, et ema ei ole ainult koduteenija, vaid eelkõige vanem sõber ja nõuandja.

Lähedased aitasid tippsportlasena jätkata

Kui poeg Kristjan oli saanud aastaseks, jõudis noor ema nii heasse sportlikku vormi, et võttis uuesti sisse koha koondnaiskonnas. Sama kordus, kui teine laps Maarja oli pool aastat vana.

«Töötasin Valuoja koolis õpetajana ning sõitsin mitu aastat iga päev pärast tunde Viljandist Tartusse trenni ja sealt tagasi,» jutustab Katrin Mändmaa. Peaaegu igal nädalal käis ta suurvõistlustel Moskvas või mõnes teises suurlinnas.

Vanavanemad ja EKE Projektis arhitektina töötav mees tegid lastehoidmisgraafiku ning sättisid oma tööaja vajadusel öötundidessegi. «Kõik võtsid seda väga mõistlikult — koondises võistlemist peeti oluliseks.»

Treeningutest vabal ajal suutis noor naine kolm aastat ülikooli kaugõppes psühholoogiat õppida, kuid see eriala jäi tal lõpetamata.

Tippspordist astus Katrin Mändmaa kõrvale 28-aastasena. Selleks ajaks oli ta tööle läinud äsja ehitatud Jakobsoni kooli. Kuuepäevase töönädala ja 42-tunnise nädalakoormusega polnud kerge toime tulla, sest lapsed olid tihti haiged ning neile oli raske hoidjat leida.

Süütunne lastest eemal oleku pärast ei ole Katrin Mändmaale võõras. «Kogu aeg oled süüdi, alates sellest, et lähed tööle, kui laps on alles väga väike.»

1984. aastal, kui perre olid sündinud Monika ja Sten-Mark, läks Katrin Mändmaa tööle kultuurikooli. See oli lastekasvatamise seisukohalt parema õppekorraldusega. Samal ajal töötas ta veel Väikemõisa väikelastekodus kasvatajana ning oli vabatahtlikuna üldhariduskoolis korvpallitreener. Ta oli korvpalliklubi Viljandi Sako asutajaliige ja esimene president ning tegutses lauakohtunikuna.

Kui tekkis kultuurikolledž, kandideeris Mändmaa selle õppeosakonna juhatajaks ning osutus valituks.

Tegelikult keerles elu ümber laste

Tihedale ühiskondlikule tegutsemisele vaatamata oli Mändmaade elu korraldatud ikka eelkõige laste huvisid ja heaolu silmas pidades.

«Kui Paalalinna kahetoalise korteri saime, sisustasime seal ühe toa kohe lastele. Mõtlesime: selleks, et lapsed meid ei segaks, teeme kõik, et neil omaette hea oleks!»

Nii valmiski lastetuba, kus olid kiiged, redelid, köied, matid ja kastid, millest võis hetkega ehitada maja või bussi. Seinal rippus suur paberirull, millest sai joonistamiseks sobiva suurusega tüki rebida. Varutud oli raamatuid, arendavaid mänguasju ja väljas sportimise vahendeid.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3