Ansamblitest Vennaskond ja Sõpruse Puiestee tuntud Allan Vainola on kinkinud eesti popmuusikale tähelepanuväärse hulga suurepäraseid igatsevalt nukraid poplaule. Tema sooloplaat on pisut üllataval kombel akustiline: laulja häält saatmas naturaalkitarr, akordion ja kontrabass.

Kolm instrumenti ja vokaal. Ei mingeid trumme. Plaadil kõlab see hästi, kontserdil aga veelgi paremini, märksa intiimsemalt ja vahetumalt.

Kolm soliidset ja viisakat härrasmeest pisikesel laval, õhtuuduse Viljandi tuled kumamas läbi aknaid katva musta kanga. Õhuline muusika, mis jätab ruumi mõtetele ja tunnetele ning aeg-ajalt loob äreva ja samas uimastava illusiooni, et igavik on siinsamas, käeulatuses.

Tõepoolest, Allan Vainola muusikaline käekiri on tähelepanuväärselt isikupärane ja stiilne. Äratuntav nii Vennaskonna ühest paremast palast, mahlakast elektropopist «Disko», Sõpruse Puiestee aguliromantilisest «1905-st» kui ka uue plaadi kontrabassirütmidest, eriti aga melanhoolsetest akordionikäikudest.

Jaak Lutsoja akordionikäsitsus avaldas muljet. «Unenäopüüdja» oleks nii laval kui plaadil ilma selleta mitme äärmiselt olulise nüansi võrra vaesem.

Paljudele kõlas ilmutuslikult, kuidas enamiku teadvuses peamiselt lärmakas simmanipill akordion on võimeline oskaja kätes kuuldavale tooma selliseid hingekriipivalt nukraid ja linnaromantilisi toone.

Allan Vainola on oma eeskujudena teiste seas nimetanud Raimond Valgret ja Morrisseyd. Nende vahele mahub ka hulk nimesid ning Vainola muusika on küllap ka seetõttu mitmekihiline.

Rubiinis mängiti ette kogu plaadi materjal, peale selle veel plaadilt välja jäänud 1965. aasta Eurovisiooni võidulaul.

Unenäopüüdjaid valmistasid omal ajal Ameerika indiaanlased. Need on maagilised esemed, mida on riputatud voodi kohale või lähedusse, sest on usutud, et need lasevad läbi head unenäod ja takistavad halbu. Vainola kootud «Unenäopüüdjad» mõjub samuti maagilisest.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5