Muri häärberit ümbritses kõrge maakivialusega lippaed, mis olevat maksnud rohkem kui maja ise. Aed tuleb kord tagasi. Foto: Peeter Kümmel

Karksi Aianduse ja Mesinduse Seltsile kuuluvas Muri häärberis pidasid kohalike külade inimesed laupäeval taasavamispidu.

Seltsi juht Leili Nael ütles, et kokku tuli 70 inimest. «Mul on tulijatest lausa nimekiri!»

Leili Nael on häärberit korrastades ja seal oma paljude abilistega töid organiseerides väärtusliku ajalootunni saanud.

«Ma tahan avamispäeval viibinud inimeste nimed, ehitajad ja firmad, muud abilised ja kõik olulised faktid üles kirjutada, torusse panna ning selle siis põrandalaua alla peita,» lausus Leili Nael.

Pärisperemees Ernst Timm

Muri häärberi viimane omanik enne sõda oli Ernst Timm, kelle kohta on teada, et ta oli ajakirja «Eesti Raudtee» ärijuht. Tema oli see mees, kes Muri 1931. aastal ära ostis ning selle kahekorruseliseks rõdude ja verandaga häärberiks ümber ehitas. Samuti rajas ta kasvuhooned ja liigirikka dendroaia.

Ometi ei ole tollest ajast väga palju teada. Tänu ühele juhuslikult prügihunnikust leitud albumile on säilinud mõni pilt häärberist enne ja pärast selle ümberehitamist ning ehituse ajal.

Maja ees ja aias seisvaid ja toimetavaid inimesi neil piltidel ei tunne praegustest külaelanikest enam keegi. See on üks põhjus, miks Leili Nael häärberi elluärkamise ajal iga pisiasja ja fakti hoolega hoiab.

Heade inimeste abiga on Murile tagasi jõudnud valge verandatool, millel Ernst Timm on istunud ning oma aeda ja aiamaja imetlenud. See on praegu seni ainus algupärane mööbliese Muril.

Häärberitki on korrastatud nii, et iga vana lauaots, parketiklots, tellis- või ahjukivi on püütud alles jätta.

Nii on maha võetud laelaudise kuiv osa leidnud uue koha veranda siseviimistluses ning ülemisel korrusel päästmatult lõhutud ja laiali tassitud ahju veel terved kahhelkivid sätitud alumise korruse kaminasse.

Esimese korruse tubade laes on välja puhastatud imetlusväärsed 45 sentimeetri laiused lauad, mis on pärit ilmselt maja ehitusajast.

Köögipoolses vööruses on maja taastajad krohvi alt vabastanud ühe käsitsi tahutud palkseinaosa. Alles on köögipõrandas olnud puulõhkumiskivi ja kapsatünni kaanevajutuskivi, kaks aiatooli, mida annab korrastada, ning kaks rõdule kuulunud lillepotihoidjat.

Tapeedialuste ajalehtede uudised

Leili Nael lausus naeratades, et isegi tapeedi all olnud ajalehed on ta alles hoidnud. Kui palju põnevat infot neist 1930. aastate kohta leiab!

Leili Nael ise on ühes häärberi teise korruse toas elanud. Saaremaa tüdrukuna tuli ta 1966. aastal Murile iluaiandusbrigadiriks ja töötas seal neli aastat kuni meheleminekuni.

Siis oli seal Kurvitsa sovhoosi osakonnakeskus. Need olid veel Muri õitseajad, millele kolmekümnendatel aastatel oli aluse pannud pärisperemees Ernst Timm.

«Kui siin kõik lagunema hakkas, ei võinud ma neid tühje aknaaukusid enam vaadata,» kõneles Leili Nael. «See on elav näide, mis võib eeskujulikus korras maja ja aiaga vaid ühe inimpõlve jooksul juhtuda, kui see hooletusse jäetakse.»

Leili Nael rõhutas, et üksi ei oleks siin keegi midagi teha jõudnud. Alustati ju lihtsate talgutega, enne kui Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti ning riigi raha tuli. Ega rahaga üksi tee midagi, kui häid töömehi pole. Neid aga otsi tikutulega.

Nii on abi olnud Lilli meestest ning Suuga, Muri ja Morna küla rahvast, seltsi liikmetest, firmast Arbit Grupp ja paljudest teistest.

Muri hakkabki teenima ümberkaudsete külade inimesi, olles neile kooskäimise ja koolituste korraldamise paik. Muri häärberi juurde kuuluvad taastamisjärgus ait, kelder ja saun ning aed ja aiamaja.

Seni on korrastamise peale kulunud 1,1 miljonit krooni.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5