Kalju ja Maali Pärt teevad mäenõlval heina nii, nagu seda on aastasadu tehtud — ikka reha ja hanguga. Foto: Elmo Riig

Heinapallid ja -rullid, vihma eest kilega kaitstud rõugud, loog maas, inimesed ja masinad niitudel heina kaarutamas või kokku panemas — selline on südasuvine Viljandimaa.

Paistu valla Sarapuu talu peremees Lembit Martsik niitis möödunud neljapäeval oma RS-09 ehk «sakslase» ja vana nõukogudeaegse vikatiga looduslikul heinamaal kõrget, suviselt värviküllast heina. «Ise niidan ja kaarutan, pärast laseb hea naabrimees Toivo Teng kuiva heina palli,» selgitab 72-aastane mees.

Martsik peab kahte lehma. Peremees arvab, et tänavu kogub ta talvevarusid vähemalt kaheksale piimaandjale. Praegu on tal küünis 40 suurt heinarulli, ülejäänud jõuavad sinna nii, kuidas ilmataat päikest ja kuiva annab.

«Hein tuleb maha niita ja ära kuivatada esiteks toetuste pärast. Teiseks seetõttu, et kui see kasvama jätta, siis ei lase kulu järgmisel aastal enam niita,» selgitab lehmapidaja.

Sarapuu talul on maad üheksa hektarit. Punikute piim kulub omale, ka külainimesed käivad seda küsimas. Omast käest on Martsikutel ka kartul ja põllul vohav oder.

Käsivikat ja reha pole maalt kuhugi kadunud

Karksi valla Sudiste küla Rutsi 1 peremees Kalju Pärt ärkab hommikul vara ja läheb vikatiga kastemärga heina niitma. Tasasemal maal saab see niidetud traktorivikatiga, mäenõlval tuleb töö ära teha käsitsi.

Peremees näitab oma tööriista. «Isegi naist ei lase ma oma vikati kallale,» muigab ta. Seepeale toob perenaine Maali välja oma vikati, millega käivad niitmas tema ja tudengistaatuses tütretütar, kes praegu on Polli aiandis praktikal.

«Meie teeme ainult lahtist heina. Kaheksa-üheksa rõuku on juba lakas, oma 70 tuleb veel teha. Kui ilma peab, siis paar nädalat läheb veel heinateoga ära,» selgitab Maali Pärt.

Keskpäeval läheb pererahvas heina segama. Seda tööd tehakse rehavarrega, sest rohi on tänavu paks. Paar päeva kuivanud hein läheb rõuku. «Rõugutegija olen mina,» muheleb perenaine. Lakaluugini jõuab hein traktorikärus.

Heinasööjaid jagub

Rutsil on heinasööjaid omajagu: kaks lüpsilehma, kaks pulli, üks lehmvasikas ja kaksteist lammast. Lisaks ruigab laudas kaks põrsast, õuel paterdavad pardid, haned ja kanad.

Nagu maal ikka, saavad piima nii talu omad elanikud kui naabertalude inimesed. Perenaine teeb ise võid, kohupiima ja juustu. «Täielik isemajandamine,» naerab ta. Põld annab tänavu pererahvale ka kartuli ja kaera.

Pensionieas Kalju ja Maali on korda saanud loomalauda, nüüd ootab oma järge maja. Talu metsa räsis jaanuaritorm. Suure osa on peremees teinud küttepuudeks ja saematerjaliks. Metsa jäi murdu siiski omajagu.

«Maaelu on põhja lastud,» nendib pererahvas. «Vaeva näeb, aga igat krooni lausa näpu vahel veeretama ei pea,» kinnitab Kalju Pärt, et talupidamisega elab ära.

Heinal koos koeraga

Paistu valla Väike-Paavle talu peremees Kalju Mihkelson kaarutab põllul heina. T-25 kabiinist paistab lisaks töömehele koerakese sõbralik nägu. Palli sõidab peremehega kaasas.

«Siin on sile maa. Kui ma kündmas käin, siis loksutab ebatasase maa peal palju, aga Palli peab ikka vapralt vastu,» ütleb peremees. Otsekui takka kiites lakub koerake rooli hoidvat kätt.

Väike-Paavle on peremehe sõnul teraviljakasvatustalu. Hein läheb talveroaks lehmadele, kes sealsamas kõrval karjamaal mäletsevad.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3