| |
|
 |
Kõik Kormaovid koos. Noorim võsu, kümneaastane Mihkel ulatab käe kõige väärikamale, vanaisa Nikolaile.
Foto: Peeter Kümmel |
|
Kormaovid hoiavad kokku elus ja töös
11.12.2004 00:01
Aime Jõgi, reporter
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Maalikunstnik Nikolai Kormaov ja tema pere üheksa
liiget on Viljandi Kunstisaalis jõulunäituse avamisel rõõmsad ja
erutatud.
«See on väga suur au meile, aitäh!» ütleb maalija, tuntud ikoonirestaureerija Nikolai Kormaov, kes tänavu augustis tähistas oma 75. sünnipäeva. «Me oleme siin oma näituse külalised. Kõik on korraldatud, meile antakse koguni kontsert!» on ka tema naine, keraamik Luule Kormaova liigutatud. Pojad, graafilise disainiga tegelev Andrei Kormaov ja maalikunstnik Orest Kormaov on omakorda kaasa võtnud lapsed Peetri ja Pauli ning Mari ja Mihkli. Andrei naine Ingrid on erialalt saksa filoloog, Oresti kaasa Jaana Kormaov on samuti kunstnik, selle näituse suurepäraste keraamiliste karikate autor. Kahe põlvkonna Korma-ovide töödest kokku seatud jõulunäitus avatakse Viljandi Kunstisaalis 75 võbeleva küünlaleegi valgel. Vene ja eesti laule esitavad seal Külli Salumäe ja Tõnis Tulp. Dünastia algus Kaks aastat tagasi maalis Orest Kormaov oma isa portree. «See oli meie talus Petserimaal, umbes viis kilomeetrit piirist Vene pool, kohas, kus elektrit pole kunagi sees olnud,» jutustab Orest. Nad nõjatuvad vennaga teine teisele poole pilti. «Oli augustiõhtu. See on köök, kuhu me ikka koguneme, viimasel ajal küll vähem... See hetk tekkis siis, kui isa istus laua ääres, mina olin sooja ahju peal. Kogu taust, ikoon ja petrooleumilambi valgus, on hästi lihtne, aga soe ja tähendusrikas.» Nikolai ja Luule said kokku Tallinnas kunstiinstituudis viiekümnendate keskel. Nikolai oli tulnud Ivanovo kunstikoolist ja üritas sisse saada Leningradi kunstiakadeemiasse. Ei saanud. Siis tahtis ta õnne proovida Riias. Aga raha jätkus vaid Tallinna sõiduks. Selle loo oma vanemate kohtumisest jutustab vanem poeg, 1957. aastal sündinud Andrei. «See oli üks suur juhuste kokkulangemine. Ema vanemad olid sõja ajal kaduma jäänud, isa kodu oli kaugel Venemaal. Kohtusid kaks vaest kunstiüliõpilast ja lõid perekonna. Sündisin mina. Ema tegeles keraamikaga, isa maalimisega. Ja see ongi nende elu sisu olnud.» «Ei, meie hommikusöök ei olnud ateljees molberti kõrval, see oli ikka köögis,» naerab noorem vend, 1964. aastal sündinud Orest. «Kodu ja majapidamise eest hoolitses ema. Tema kasvatas lapsi, keetis ja küpsetas, lahendas olmemured... Tänu emale sai isa nii palju maalida.» «See on olnud väga suur töö, tagantjärele oleme sellest aru saanud,» lisab Andrei. «Aga muidugi, kogu meie maailm oli kunstikeskne. Alles hiljem oleme mõistnud, et ilmselt erines see suuresti meie sõprade kasvukeskkonnast.» Vennad ei tea täpselt, millal nad ise esimest korda pliiatsi või pintsli kätte võtsid. «Vaevalt et keegi selle pihku pistis, ilmselt olid need meil käeulatuses,» arvab Andrei. «Mina küll mäletan ähmaselt ateljees üht korda, kui isa maalis ja mina endale pintslit nõudsin,» lisab Orest. Ta jääb korraks mõtlema, et meenutada, kas ta on kunagi tundnud mingit vastutuse koormat. Et kas tema, kes ta ju ka maalikunsti valis, oleks kunagi tajunud enda suhtes mingeid kõrgeid ootusi. Ikkagi vana Kormaovi poeg. «Kui niisugune periood oligi, siis õnneks see aeg möödus,» leiab Orest vastuse. «Minu mõtte- ja kujundimaailm on isa omaga võrreldes hoopis teine.» Andrei mäletab, et mingil ajal luges ta venekeelseid raamatuid rohkem kui eestikeelseid. «Neid oli lihtsalt kodus rohkem. Ema rääkis meiega eesti keeles, aga isaga rääkisime ka vene keeles.» Andrei Kormaov on graafik. Seda ala, millega ta tegeleb, nimetab ta graafiliseks disainiks. See puudutab peamiselt trükiste kujundust. «Tegelikult ei ole nende tööde koht kunstinäitusel. Minu ülesanne on teisi teenindada,» seletab ta. Lapsed ei jää sammugi maha Viljandisse näituse avamisele sõitis kaasa ka Kor-maovide kolmas põlvkond: Andrei ja Ingridi pojad Peeter ja Paul ning Oresti ja Jaana lapsed Mari ja Mihkel. «Ei, neid ei sundinud keegi,» naerab Andrei. «Nad lausa nõudsid kaasavõtmist. Nad on meil kõik sellised huvilised.» Mõlemad vennad tunnevad rõõmu selle üle, et nende lapsed väärtustavad samu asju, mis nad ise. Kogu perekond püüab leida aega, et koos olla või kuhugi välja sõita. Näiteks Viljandisse näitust avama. NÄITUS Viljandi Kunstisaali XIV jõulunäitus «Igavene ootus» avati nädal tagasi. Sellel on väljas Nikolai Kormaovi (pildil), Luule Kormaova, Andrei Kor-maovi, Orest Kormaovi ja Jaana Kormaovi tööd maalid, keraamika ja graafiline disain. Näitus jääb avatuks 31. jaanuarini. Allikas: kunstisaal
|
Tee koduleheks
