Hilla Piilmanil pole raske kiviaial istudes üksildase uitaja poosi võtta, sest ta on eluaeg näidendites mänginud ja aastakümneid näitejuht olnud. Foto: Elmo Riig

«Tartu oli Haapsalust nii kaugel,» nimetab tänane juubilar Hilla Piilman põhjuse, miks ta arstikutsest loobuma pidi. Näitlejaks ei osanud ta tahta, sest oli sõjaaeg. Aga Haapsalus asus pedagoogikakool. Selle neli kursust tegi ta pärast keskkooli lõpetamist aastaga läbi ja sai algklassiõpetaja kutse.

Hiljem veendus naine, et õpetajatööl pole vigagi. Ometi ütleb ta, et veel praegugi tahaks ta arstiks õppida.

Algul õpetas vastne pedagoog Läänemaal Riguldi kooli lapsi. Viljandimaale Koksverre elama tuli ta juba siinse agronoomi Einar Piilmanni abikaasana. Pedagooge vajati siingi ning noorest prouast sai Soomevere algkooli õpetaja. Õpilasi oli seal paarikümne ümber.

Soomevere küla keskel paiknevasse koolimajja oli kodunt ainult kolm kilomeetrit. Seda astus naine jalgsi või sõitis bussiga ja hiljem autoga.

Ta jäi sellesse kooli seitsmeteistkümneks aastaks, siis nõudis tervis loobumist. Pisut hiljem pandi kool kinni.

Hilla Piilmani toonased õpilased on nüüdseks üle neljakümne aasta vanad ja koolimaja on erakätes. Teda ennast tuntakse juba aastakümneid kui Kõo valla kultuuritööta-jat.

«Algul tegutsesin Koksvere klubis ning kui majandid ühendati, sai minust Pilistvere rahvamaja juhataja. Eks ma tegelnud kõigega: korraldasin taidlust ja igasuguseid õhtuid,» võtab Hilla Piilman lühidalt kokku oma tegevuse Kõo kandi kultuurijuhina.

Ta oli ka üks kolhoosi puhkekeskuse sisseseadjaid. «Abikaasa lihtsalt oskas mind kolhoosi huvides ära kasutada ja ma lasin sellel heal meelel sündida,» ütleb ta.

Abikaasadel on erinevad nimed

Koksvere ja Kõo rahvas ei unusta ilmselt nii pea oma kauaaegset juhti, Võhma kolhoosi esimeest Einar Piilmanni, kuigi too on juba viisteist aastat mullas puhanud. Endised kolhoosnikud ütlevad, et Piilmanni ajal pandi alus toonase ühismajandi jõukusele ning praegused osaühingud rajanevad toona loodule, räägitagu kolhoosielust kui halvasti tahes.

Abikaasade ja tütre erinevad perekonnanimed pärinevad samuti kolhoosiajast.

«Mina abiellusin ikkagi Piilmanniga ja mu tütre nimi on Piilmann,» tõdeb naine. Passilaud lihtsalt eksis, tema ei hakanud aga tühjast tüli tegema. Nüüdseks on ta juba ammu kirjavealise nimega leppinud.

Näitering algas kaebekirjast

Umbes veerandsada aastat tagasi saatis keegi rajooni kultuuriosakonda näiteringi puudumise kohta kaebekirja.

«Mõtlesin, et miks mitte, ja tegingi ringi,» meenutab Hilla Piilman näitetegevuse ja oma näitejuhitöö algust Pilistveres.

Esimene tükk oli «Tantsuprofessor», see läks suure menuga. Igal aastal järgnes mingi lavastus, estraaditükid olid peale selle.

Kolm inimest tegutseb näiteringis selle algusest saadik. Need on tisler Karlo Raid, kes mängib ja on teinud kulisse, praegune vallavolikogu liige Jaan Zilmer ja näiteringi juhi elukaaslane Ralf-Aksel An-velt.

Ettevõtja Heiki Areni pärast ei saa tänavu uut näitehooaega alustada enne oktoobrikuud, sest põllutööde lõpetamiseni kulub veel aega. Tema ja torulukksepp Andrus Ojalill saavad enamasti kandvaid osi.

Näitlejaid elab ümberringi ja ka päris kaugel. Nii sõidavad Eelika Puksa ja Diana Paulus kohale Imaverest, üks töötab seal koka ja teine ettekandja või baaridaamina.

Vanasti sai kohaletulekuks kolhoosi sõidukeid kasutada, nüüd tullakse oma või sõbra autoga. Küllap on see ka uuel hooajal nii, sest kevadel alustatud näidend tahab omandamist ja ettekandmist.

«Näiteringist osavõtt, üldse taidlus, on elustiil ja üsna kallis lõbu,» teab ringi juhendaja.

Inimesed tahavad end proovile panna, aga neid peab veenma ja igaühega peab arvestama, sest kokku tullakse vabal tahtel ja oma napist ajast. Juhataja sõnul on aastakümnetega kujunenud välja tugev näitetrupp, keda polegi vaja palju õpetada. Ja nagu päristeatris, ei jagu igal aastal kõigile osi.

«Me mängime ainult lõbusaid tükke,» toonitab Hilla Piilman.

Kolm aastat tagasi sai näitering Philip Fingi «Farsiga pastoraadis» maakondlikul ülevaatusel esikoha. See lavastus meeldis väga nii mängijaile endile kui vaatajaile ning küllap seepärast edu tuligi. Eelviimane tükk oli Ray Cooney «Lidu oma naise eest» ja viimane «Luiskaja».

Pilistvere näitlejad on peaaegu kõikjal Eestis mänginud. Lavastusega «Elu teeb uperpalle» käisid nad ka Soomes. Tavaliselt mängivad nad ühte tükki kuni kümme korda.

Hilla Piilmanil oli hiljuti ka noortetrupp, kellest osa õppis Võhmas, osa Põltsamaal ja osa Kiriveres.

«Nendega oli tore näitemängu teha, aga raske oli kokku saada, sest koolid ei lõpeta päeva ühel ajal ja lastel on omad üritused,» meenutab ta seda ettevõtmist. Kohtuti igal pühapäeval kolm kuud järjest ja mindi ka võistlustulle, aga auhinnakoht jäi saamata — linnakoolid osutusid tugevamaks.

Kahel aastal pani Hilla Piilman mängima ka eelkooliealisi lapsi. Need olid jõulueelsed ettevõtmised ja siis kirjutas ta tüki enamasti ise.

Hilla Piilman nimetab end täielikuks iseõppijaks. «Olen palju mänginud ja palju teatris käinud ning ka mõnele lühiajalisele kursusele sattunud,» räägib ta.

Esimest korda tõusis ta püünele Läänemaal Liivi algkooli õpilasena ning esimene ei jäänud viimaseks. Noores eas sobisid talle esimese armastaja rollid, aga vanemas eas on ta mängimisest hoidunud.

«Eda aitab mind,» kiidab Hilla Piilman Kirivere koolis muusikaõpetajana töötavat tütart. «Ta on igasse näidendisse ka muusikat leidnud.»

Aastaid tagasi oli vastupidi: rahvamaja juhatajast ema andis oma ameti äsja koolist tulnud tütrele ning jäi tema kõrvale esimeseks abiliseks ja toetajaks.

Näiteringi juhile meeldib aiatöö

Hilla Piilman elas pärast abikaasa surma kümme aastat üksi, kuni leidis oma näiteringist leskmehe. Nad ostsid endile Loopre külla vana maja, mis andis perenaisele aias tegutsemise võimalusi ning pakkus meespoolele lõputut parandamist ja ehitamist.

Nüüdseks hakkab Viivari talu aed ilmet võtma: kasvuhoone on täis tomateid ja selle ümbrus mitmesuguseid lilli. Mõttes on hekk ja mõnda muudki. Vanas elamus on olnud põhirõhk sisemuse kordategemisel. Majja on ehitatud duširuum ja sahvrist on saanud tuba.

«Elukaaslane on meister iga töö peale,» ütleb perenaine oma Aksli kiituseks. Elukaaslane võiks omakorda kiita perenaist keedetud moosi, vekitud tikrite ning hoidisteks tehtud tomatite ja kurkide, samuti kudumisharrastuse pärast.

«Mul pole praegu ühtki kudumit pooleli. Ma ei salli poolikuid töid,» lausub Hilla Piilman.

Maa sool

Aare Järvik,

Kõo valla kultuuri- ja spordijuht

Hilla Piilman on endise õpetajana tõeline maa sool. Koos oma tütre Edaga on ta edendanud ja edendab valla kultuurielu.

Pühapäeval kell 17 on vallamaja saalis tema austamise õhtu.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.33