Peatselt doktorikraadi kaitsev psühholoog Helle Pullmann peab ennast õnnelikuks inimeseks, sest ta on sattunud uurimisteemadele, mis teda ennast mingil moel sügavalt puudutavad. Foto: Tiina Sarv

Helle Pullmann lausub seda meenutades, et siis tundis ta rahulolu: ta oli suutnud oma tööga viia toetava sõnumi kas või mõne inimeseni.

Iga minut arvel

Kuigi stabiilse pereelu tekkimine on noort naist pikki tööpäevi tublisti lühendama pannud, tunnistab tema vend Kalle, et kogu pere ootab vaikselt, millal doktoritöö kaitstud saab. «Siis ehk annab ta endale natukegi asu ja ka meie saame temaga rohkem koos olla.»

Helle Pullmann käib igal võimalusel Viljandis ja teeb hea meelega suvila juures aias tööd, paraku on tema aeg piiratud. Lahedat maailma asjade arutamist, mida vend taga igatseb, ei tule ette enam kuigi sageli. Küll aga leitakse endiselt võimalusi teineteist meeles pidada ja üllatada. Näiteks koostas ja kujundas Helle vennale mõne aja eest sünnipäevaks tolle lemmikansambli Depeche Mode’i laulutekstide kogumiku.

Laialdaste vaimsete huvidega venda peab Helle Pullmann oma kujunemisaastate suurimaks eeskujuks ning hindab tema tegemisi väga kõrgelt. Nimelt on ta leidnud endale igapäevatöö kõrvalt meelepärase huviala - genealoogia. Kuigi ta on oma suguvõsa uuringutes jõudnud umbes 300 aastat tagasi, ei oska ta öelda, kust on pärit need andekuse ja töökuse geenid, mis nende peret iseloomustavad.

Helle Pullmann arvab, et kõige rohkem on ta tänu võlgu emale.

«Ema on mu kõige armsam ja lähedasem inimene ning loodan siiralt, et olen oma suhtumised emapiimaga alatiseks kaasa saanud. Olen ikka imetlenud tema töökust, kannatlikkust, rõõmsameelsust, tolerantsust ja abivalmidust. Mulle on seniajani mõistatus, kuidas ta suutis pideva töötamise kõrvalt leida minu jaoks küllalt aega, tähelepanu ja hellust. Tema on see, tänu kellele ma olen õnnelik ning elan väga huvitavat ja täisväärtuslikku elu.»

Arvamus

Jüri Allik,
Tartu Ülikooli psühholoogia osakonna juhataja

Mõnes mõttes on Helle lausa kangelaslik - see töö, mille tema on ära teinud, on võrreldav mõne väikese uurimisinstituudi tööga. Meie riik hakkab tema panusest alles mõne aja pärast aru saama.

Tavaliselt suudetakse põhjalikult läbi uurida mõnisada last, aga tema valis 7000 last Eesti kõikidest maakondadest ning uuris nende vaimset võimekust, isiksust ja enesehinnangut. Sellist uuringut pole ka mujal maailmas tehtud. See on haruldane andmekogu.

Meie Käitumis- ja Terviseteaduste Keskus, mis kuulub tippkeskuste nimistusse, määrab igal aastal preemia parimale doktorandile rahvusvahelise publikatsiooni eest. Tänavu oli Helle üks, kes selle sai. Tal on rahvusvaheliselt refereeritavates teadusajakirjades ilmunud juba kuus artiklit - nii palju pole igal ülikooli professorilgi.

Mis saab edasi?

Pärast doktoritöö kaitsmist mõtlen mina Hellega seoses järeldoktorantuurile. See kestab tavaliselt kaks aastat ning inimene on vaba, ta võib tegelda endale huvipakkuvate teemadega ja talle makstakse selle eest palka. Loodan, et saame Hellele välismaise järeldoktorantuuri koha.

Kui mind Helle juures miski pisut häirib, siis see, et ta on liiga korralik ja püüdlik, perfektsionist. Oleme juhendanud koos eri taseme teadustöid. Ta kipub mõningaid asju teiste eest ära tegema. Kõiki noori ei saa usaldada, ometi ei pea alati andmeid üle kontrollima. Mõnikord olen ma Helle tervise pärast tõsiselt mures, sest pinge, millega ta tegutseb, on väga kurnav.

Õppejõuna on Helle tubli, aga usun, et tema tõeline kutsumus on organiseeriv töö. Eestis puuduvad haridusalased mõõtmised kõige laiemas mõttes: laste vajadused, võimed, kooliküpsus, edasijõudmise perspektiiv, kutsesobivus jne. Kujutan ette, et Helle võiks olla inimene, kes sellega tegelema hakkab.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.5