Keegi Marie Neemret õnnitlema tulnud inimestest ei tahtnud uskuda, et nii ergas naine on elanud sada aastat. Foto: Elmo Riig

«Arvasime, et tulime vanainimest õnnitlema, kuid ilmselt oleme eksinud,» ütles abilinnapea Rein Triisa, kui nägi enda ees sihvakat naist, kes nii teda kui teisi tuppa astunud inimesi rõõmsalt tervitas ja palus kaetud laua taga istet võtta. Ometi oli tal just eile sajas sünnipäev.

Linna sümbollilled

Rein Triisa andis juubilarile kimbu linna sümbollilli valgeid roose ja ümbriku traditsioonilise rahasummaga ning sotsiaalameti juhataja Helmen Kütt luges ette salmi roosiliselt sünnipäevakaardilt, millel oli kuldses kirjas arv 100.

«Alles elasime ühes majas ja nägin teda rutakalt bussi peale astumas,» imestas Inkeri päevakodu hooldusjaoskonna juhataja Mare Hõbemäe, kes oli samuti õnnitlejate hulgas. Ta oli veel imestanud, kui kuulis, et bussile kiirustaja saab varsti sajaseks.

Marie Neemre on viimased kümme aastat elanud Viljandis poja peres ning pole seniajani vajanud ei linna ega päevakodu abi.

«Oma 70. eluaastal abiellus ema ametlikult teist korda ja veel 84-aastaselt töötas ta postiljonina,» sõnas poeg Valdur Pukk oma emast kõneldes.

Poeg rääkis sellestki, mis oli enne seda aega.

Kirju elu

Marie Neemre pärineb Soone talust, mis paiknes Kõo valla Unakvere külas. Peres kasvas kuus last. Marie õppis kohalikes koolides ja seejärel Viljandis gümnaasiumis. Isa ootamatu surm mattis ülikooliplaanid. Neiu läks hoopis tööle pealinna, kus abiellus ja avas koos mehega rätsepatöökoja. Praegu asub selles kohas suur Stockmanni kaubamaja. 1944. aasta 9. märtsil pommitasid venelased Tallinna ning kodu hävis.

«Ära räägi rohkem, see oli kõige hirmsam aasta minu elus,» keelas ema poega.

Aasta hiljem oli perekonnal juba uus rätsepaäri, seekord Võhmas. Ent mees arreteeriti 1946. aastal ja mõni aasta hiljem viidi nainegi Siberisse.

«Lõikasin seal metsa ja kaevasin siloauku, kuni äkki läks vaja saksa keele oskajat,» sõnas Marie Neemre pikka Siberi-aega meenutades.

Põltsamaa kasuks langes koju naasvate abikaasade valik seetõttu, et nad ei tohtinud elada pealinnas, mere ääres ega endistes kodukohtades.

Marie Neemrel on veel praegu imetlusväärsed juuksed ja ta loeb prillideta, kuid kuulmine pole tal enam endise teravusega. Liikumisel vajab naine kepi abi, kuid see ei takista tal endaga toime tulemast.

MEENUTUS

Valdur Pukk,

poeg

Olin aastane, kui Tallinna pommitamise ajal meie kodu maha põles ja ema koos minuga oma vanematekoju Kõo valda naasis. Mina seda muidugi ei mäleta. Aga suurepäraselt on meeles päev, mil isa tuli tagasi Vorkutast ja ema Novosibirski oblastist. Olin siis juba suur mees.

SAJASED

Praegu elab Viljandis kaks vähemalt saja-aastast:

• 100-aastane Marie Neemre ja 102-aastane Maria Trofimova, kes, kui tema tervis lubab, peab juulis järjekordset sünnipäeva.

Allikas: Viljandi sotsiaalamet

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5