Viljandlanna Silvia Kuusk imetleb oma aias puhkenud lumeroose. Foto: Peeter Kümmel

«Kust su lauale need ilusad lilled tekkisid?» päris kolleeg.

Vastasin, et üks hea inimene oma aiast tõi — mis siis et käes on jõulukuu kümnes päev.

«Arvasin, et külm võttis mu lumeroosid ära,» rääkis Ugala tänava eramu perenaine Silvia Kuusk. «Kui külmaks läks ja lumi maha tuli, nägin ainult mõnda õienuppu.»

Suur aga olnud naise üllatus, kui ta lume kadumise ja vihmasaju järel aknast välja vaadates mustaks kaevatud aiamaa keskel õitest helendavat lumelillepeenart märkas.

Silvia Kuusk ei mäleta, et ta oleks varem jõulude eel või ajal oma aiast õisi noppinud, kuigi tal on see lill seal kümmekond aastat kasvanud. Tavaliselt on lumeroos õitsenud veidi varem ning seejärel pole ta kevadel enam erilist ilu pakkunud.

Silvia Kuusele oli kunagi kaks roosijuurt toonud üks noor aiapidaja. Tema on vahepeal suureks kasvanud puhmast andnud nii mõnelegi lilli armastavatele inimestele jupikese juurt, et teisedki aiad selle imelise taime võrra ilusamad oleksid.

Ilmnes, et see Ugala tänava aed pole Viljandis ainus, kus lumeroos külmunud maa seest ärganuna õitsema hakkas. Talviti õitsev roos käitub selgi talvel kõikides aedades ühtviisi.

Lumeroos

20—25 sentimeetri kõrgune lumeroos kasvab Kesk- ja Lõuna-Euroopa ning Kaukaasia ja Kesk-Aasia hõredates metsades lubjasel pinnal. Neid on 22 liiki. Eestis kasvatatakse ilutaimena põhiliselt musta, purpurpunast ja rohelist lumeroosi.

Must lumeroos võib õitseda enne külma ja ka talvel. See on oma nimetuse saanud musta risoomi järgi (maa sees jätkuv vars on must).

Risoom on väga mürgine ja võib põhjustada surma. Risoomi väljakaevamisel on metsarahvastel olnud oma rituaalid, selleks oli vaja jumala luba. Kuni 1885. aastani raviti sellega vaimuhaigusi.

Allikas: aiandusdoktor Kalju Kask

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0