Raadioteatri toimetaja ja teatrikriitik Pille-Riin Purje avab kuulajatele lavastusi ja näitlejaid, kuid ta ise jääb üsna salapäraseks. Foto: Elmo Riig

Ülinaiselik ja romantiline Pille-Riin Purje meenutab pigem «Jevgeni Onegini» Tatjanat kui eeldatavalt karmi teatrikriitikut.

Kõik, kes Pille-Riin Purjet lähemalt tunnevad, rõhutavad tema äärmiselt suurt töökust ja pühendumist. Et seda taibata, ei peagi temaga isiklikult tuttav olema: raadiosaated, arvustused ajakirjanduses ning kõige krooniks äsja ilmunud 629-leheküljeline teos «Jüri Krjukov. Rolliportreed ja mälestuskillud» räägivad ise enda eest.

Ugala kirjandustoimetaja Helle Leppik ütleb, et Pille-Riin Purje on üks heatahtlikumaid kriitikuid, keda tema teab. «Tema läheneb asjale armastusega.»

Sõbranna Leelo Padari arvab, et Pille-Riinil on vedanud, sest tema töö ja armastus langevad kokku. Ta imetleb Pille-Riini tohutut põhjalikkust, pühendumist, süvenemist ja empaatiavõimet. «Ta on hea ja toetav inimene.»

Pille-Riini ema ütleb, et nooruses oli tütar väga haavatav. Vahetevahel on ta praegugi mures, nähes, kui suure koormusega too töötab.

Ema kõige suurem rõõm on Krjukovi raamatu ilmumine.

«Elasin selle valmimisele tohutult kaasa. Mõtlesin, et peaksid ainult minu silmad selle ära nägema, kui raamat trükikojast välja tuleb. See on ju terve elutöö! Mulle on küll öeldud, et kuidas ma nii noore inimese puhul elutööst räägin, aga oma mahult see seda on. Pille-Riin oli neli-viisteist, kui ta hakkas Krjukovi kohta märkmeid tegema. See on kahekümne viie aasta materjal. Ma ei ole kindel, kas ta midagi nii suurt ja põhjalikku veel ette võtta suudab.»

Teater veres

Pille-Riin Purje ema Ester Purje mängis noorena Kuressaare teatris, hiljem töötas kaua aega Nukuteatris pedagoogina ja on praegu Draamateatris vanempiletöör. Ka isa oli teatrihuviline ja lõi omal ajal Tallinna Töölisteatri etendustes kaasa.

Nii et ikka veri oli see, mis rähnipoja puu otsa ehk siis Pille-Riini teatri juurde viis.

Ülikoolis eesti filoloogiat õppides tegi ta sõbrannaga teatrireise ja polnud ime, kui nad said Viljandist Tartu poole minema alles viimase bussiga kell kaks öösel.

Pille-Riin Purje, diplomi järgi olete eesti filoloog, mitte teatriteadlane.

Teatrialast eriharidust mul tõesti ei ole, kuigi kursuse- ja diplomitöö ülikoolis tegin teatrist, eesti algupärasest dramaturgiast Draamateatri repertuaaris sõjajärgsel ajal. Juhendaja oli Ants Järv.

Õppisin teatriühingu juures kriitikaseminaris. Kohtusime seal lavastajatega ja kirjutasime kriitikute juhendamisel arvustusi. Sealt tulid ka esimesed kirjutised ja trükiproovid.

Kuidas teist sai Raadioteatri toimetaja?

Raadioga oli jälle nii, et kõigepealt ma tahtsin minna Leningradi teatriteadust õppima, aga olin niisugune ujedake ja suunamist ei saanud. Siis ma töötasin aasta otsa raadios ja kuulasin kuuldemänge. Selline naljakas amet oli, et kuulasin ja koostasin vanade kuuldemängude siseretsensioone.

18-aastaselt kirjutasin ka ise ühe kuuldemängu, pealkiri oli «Ühe õhtu üksindus», ja saatsin võistlusele. See ka lavastati, Ülle Kaljuste mängis veel peaosa. Ise ma sellest väga vaimustatud ei ole. Olen ikka naernud, et niikaua kui mina seal toimetuses töötan, ma seda kavasse küll ei taha panna.

Vahepeal töötasin teatri- ja muusikamuuseumis Andres Särevi kortermuuseumis. Siis jõudsin kuidagi ringiga Raadioteatrisse toimetajakohale tagasi.

Minu lemmiktöö on praegu näitlejate portreesaade «Hiirelõks», mulle meeldib seda väga teha. Raadiotöö on tohutult arendanud mu suhtlemisoskust, sest hingelaadilt olen pigem vaatleja ja kirjutaja.

Krjukovi raamatu retsensioonides arvati, et sealt kumab läbi autori isiklik armastus.

Ma isegi imestasin, et erinevad meeskriitikud on just selle seal peamiseks teinud. Ma ise arvasin, et see on üsna ridade vahele jäänud. Mehed näikse pelgavat armastuse teemat. Mulle on raamatu puhul tänusõnu öelnud põhiliselt naissoost lugejad, mehed seni pigem vaikivad

Muidugi, armumine oli. Kui sa oled tundelises eas, 14-aastane, ning nii ilus ja särav meesnäitleja on su ees teatrilaval, pole see ime.

Ma tõesti hakkasin oma muljeid Krjukovi rollidest sahtlisse kirjutama, noorena tegin seda isegi rohkem.

Aga peamine, mida ma ka seal raamatus olen öelnud, on see, et ta nõnda heaks näitlejaks kujunes; et ma kogemata õige inimese valisin.

Jüri Krjukov kuulub kahtlemata eesti teatri tähtede hulka ja küllap oleks tema sära veelgi eredam, kui ta nii ülekohtuselt vara poleks lahkunud. Huvitav on mõelda, kes praegustest lavalolijatest ajalukku läheb.

Kuidas me neid ära tunneme? Selleks on ajalist distantsi vaja.

Palju oleneb näitleja töössesuhtumisest, sisemisest hoiakust. Ka sellest, kuhu ta ennast annab ja kuhu mitte. Väärt näitleja peaks ikka pikalt mõtlema, enne kui ta mõnda reality show’d hakkab juhtima. Saan aru, et seda tehakse raha pärast, aga mida see tema enda palgele lisab?

Näitleja saatus on paljus õnne asi, ta sõltub ju lavastajast. Aga ikkagi kehtib Hamleti «Valmisolek on kõik».

Julgen nimetada Mait Malmstenit.

Tema peale ma loodan küll. Temas on sära ja sisemist võimsust. Ja eks nimigi kohustab. Aga Malmsten pole kaugeltki mitte ainus.

Sellega on nii, et ei söanda ju ära sõnada, aga mina olen küll seda usku, et alati tuleb siiras tänu välja öelda, vaimustust sõnades väljendada. Mulle nii meeldib see Mati Undi lause, et saatke ikka näitlejatele lilli, nende töö on efemeerne. Mina küll saadan lilli lavale, kui süda käsib.

Aga olen enda puhul märganud ka seda, et mida rohkem ma näitlejast hoolin, seda kõrgemale sean ootuste lati, seda selgemini näen ta vigu, enesekordust ja muud sellist, seda vähem annan andeks lati alt läbijooksmist.

Kas olete näinud Vanemuises «Vladimiri väljakut» Lembit Eelmäe ja Herta Helvistega?

Nemad on heas vormis ja neid on nii hea koos mängimas näha.

Elukogemus on uhke ja väärikas nähtus! Aga sellest näidendist ma eriti vaimustuses ei ole — troostitu vene elu. Need näitlejad oleksid väärinud eredamat mängumaterjali.

Teid võib päris tihti näha ka teatrites, mis asuvad Tallinna kesklinnast kaugemal.

Varem käisin ma mujal rohkem, aga autot mul ei ole, ma ei oska seda juhtidagi, ning nii ma käin kolleegi auto või bussiga ja eks natuke vähemaks ole reise jäänud, sest igas linnas pole ka öömaja.

Mulle meeldib teatris käia, tahan vaadata lavastusi just sellel laval, millele need on tehtud.

Mida arvate Ugala praegusest seisust?

Mulle tundub alati, et see, kui tuleb üks suurem kooslus noori, teeb teatrile väga palju head. Ugalas on praegu minu meelest tunda, et need kuus noort, kes tulid Elmo Nüganeni lennust, on kogu truppi aktiviseerinud. Eri koolide noored on hästi ühte sulanud.

Ehk on selles, et nad on koos laval, ka heas mõttes rivaliteeti. Kas või Andres Noormetsa lavastuses «80 päevaga ümber maailma», kus mängivad eri koolide poisid, aga ei ole mingit tasemevahet, vaid on üksteist ergastav mängurõõm.

«Niskamäe kirgi» võib vaadata ikka ja jälle, see meeldib ja liigutab. Inimestele on vaja lihtsat elulist jutustust, kus on armastus, elu ja surm.

Minule on jätnud sümpaatse mulje Kaarin Raidi lavastus «Vend Aljoša». Selles lavailmas on headust ja hoolivust. Võib-olla on see finaalis isegi hämmastavalt otsesõnu välja öeldud, aga mul on tunne, et see puudutab saali ja vaatajad võtavad selle sõnumi vastu. On väga tähtis, et seda öeldakse, sest praegusel ajal või üldse siin talvepimedas Eestis ei julgeta siiralt hea olla. Samuti näeb «Vend Aljošas» üksteist hoidvat ansamblimängu.

Kui mõtlete kõigile viimasel ajal Eestis nähtud lavastustele, siis mida soovitaksite vaatama minna?

Ma tean täpselt, mida ma kõigepealt soovitan, sest ma olen ühest lavastusest totaalsesse vaimustusse sattunud. See on Tiit Ojasoo lavastatud «Julia» Draamateatris, mängud Shakespeare’i «Romeo ja Julia» ümber.

Seal on palju sõnamängu Shakespeare’i tekstiga, aga see kasvab avaramaks elu- ja teatrireaalsuse segunemiseks ning on ühelt poolt väga ereda vormiga ja teisalt sisuliselt äärmiselt põnev. Olen seda viis korda vaadanud ja kavatsen veel vaadata.

Alati tasub vaadata eesti algupärandeid. Mulle jättis väga sümpaatse mulje Kalju Komissarovi «Boob teab» Rakvere Teatris, Urmas Lennuki näidend. Mulle ei meeldinud see toon, kuidas arvustustes öeldi, et Linnateatrile tehti ära. Aga tegelikult puudutas Rakvere lavastus rohkem kui Linnateatri oma. Rohumaa lavastus oli komöödia, Komissarovil tuli välja üsna traagiline üksildaste inimeste lugu.

Teatrit tehes ja ka vaadates on kõige olulisem vaimustumisvõime, kaasaelamine. Et sünniks lava ja saali ühislooming, nad hakkaksid ühes rütmis hingama ja teineteist usaldama.

Selles mõttes on «kriitik» vastik sõna. Pelgalt kritiseerimine ei saa olla kutsumus. Oluline on jäädvustamine ja tõlgendamine, mõistmine ja hoolimine.

Elulugu

Pille-Riin Purje on sündinud 1963. aastal Tallinnas.

Ta õppis Tallinna 2. Keskkoolis (praegune reaalkool) ja lõpetas 1989. aastal Tartu Ülikooli eesti filoloogina.

On töötanud Andres Särevi kortermuuseumis ja Eesti Raadios. Viimased 15 aastat Raadioteatri toimetaja.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5