Viljandi lossimägedes pingilaudade vahele kootud ämblikuvõrku pole jäänud ühtegi sääske ega kärbest. Selle eest on niitide otsa lükitud peotäis veepärleid, millest igaühes peegeldub äraspidine maailm. Või on hoopis meie maailm tagurpidi? Foto: Elmo Riig

Kui järele mõelda, oli hall ka selle suve värv. Maa oli küll roheline, kuid taevas enamasti just seda karva ja nii oligi loodus justkui sõjaväe moondamisülikonda riietatud.

Tavaliselt saab sügisele oma värvikirevusega vastu vaid kevad. Kui kevadel lööb õitelumm silme eest kirjuks päikesekiirte soojenedes, siis sügiseti on just külmakraadid need, mis puulehti näpistades need kirgastes toonides särama panevad.

Tänavu on sügis pikk ja soe ning hakkab alles nüüd tõsisemalt talve kutsuma. Seetõttu pole puudes kanadalikku vahtrapuna, mis paneb südame sama rõõmsalt tuksuma nagu rubiinne päikeseloojak.

Ent kuigi loodus praegu värvidega ei hiilga, ei saa öelda, et ta oleks igav. Toonid ja pooltoonid on kõik olemas, nende leidmiseks tuleb lihtsalt natuke rohkem vaeva näha.

Veel üksnes latvades lehti hoidvate kaskede kollased jutid taeva all, pärnade puistatud rohelisekirjud vaibad maas ning kõikjal nende vahel küütlevad, sillerdavad ja peegeldavad veepärlid on väärt, et neid natuke lähemalt silmitsema jääda. Eks anna udu ja vihma hall tapeet kõigele sellele saladuslikkust juurdegi.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0