Aule Kikase sõnul on Mõisaküla rahaasjad viimaste aastate jooksul kontrolli alla saadud. Foto: Elmo Riig

Mis tundega te Mõisaküla Linnavolikogule lahkumisavalduse kirjutasite?

Ma ei teinud seda kerge südamega, sest palju asju on pooleli. Tunnen, et tegin avaldust esitades haiget neile, kes mind toetavad ja minusse usuvad, kuid elu on selline. Mõnikord peab vaatama iseendasse ja analüüsima oma tegemisi. Hea on, kui sinu ümber leidub inimesi, kes oskavad ja tahavad toetada, õpetada ja asjalikku kriitikat teha. Aga praegu on asjad nii, nagu nad on.

Millised olid selle sammu täpsed ajendid?

Mulle oli ootamatu, et volikogu hääletas maha eelnõu, mis oleks meid ühinemise mõttes viinud konkreetsemale koostööle Abja ja Hallistega. Oleme nende valdade juhtidega pikka aega koostööplaane pidanud.

Koostöö toimis alates ühise üldplaneeringu tegemisest ja lõpetades kavaga palgata ühine arenguspetsialist. Ülejäänud arengutegevuse kõrvalt oleks see ametnik hakanud tegelema Euroopa Liidu toetusfondide projektidega. Nüüd ma aga ei ole enam kindel, kas Abja ja Halliste kolleegid meid enam partneritena arvestaksidki.

Ühinemine on meile väga vajalik, kui kas või eelarvet vaadata. Praegu maksame poole linnaeelarvest palkadeks ja teine pool läheb asutuste elementaarseteks ülalpidamiskuludeks. Investeeringute koha peal on summa minimaalne, selle rahaga saab vaid siit-sealt kõpitseda.

Muret teeb maa ja ehitus. Meil pole maakorraldajat. Tema palkamine on küll mitu korda arutusel olnud, kuid raha vähesuse ja valitsemiskulude suurenemise tõttu oleme sellest raske südamega loobunud. Teenuse kvaliteet on seetõttu aga madal. Olen rääkinud Abja vallavanemaga, et ehk saaksime maakorraldajat jagada, ja see teema on veel õhus.

Te olete Res Publica liige. Mida teie erakonnakaaslased teie lahkumispalvest arvavad?

Minu, linnavolikogu ja Res Publica vahele ei saa võrdusmärki tõmmata. Linnapea kohale asudes ei olnud ma veel Res Publica liige. Pealegi ei ole meie erakonnal Mõisaküla volikogus oma fraktsiooni. Selles suhtes ei ole ma linnavalitsuses oma partei esindaja. Olen püüdnud seal erakonda ka mitte afišeerida.

Pigem on erakond üks vaba aja veetmise viis, et arutada inimestega asju oma mätta otsast vaadates ehk siis väikese omavalitsuse muresid ja rõõme teades.

Et ma kuulun Res Publica Viljandimaa juhatusse, siis selle järgmisel koosolekul on mul muidugi kavas oma lahkumisavalduse kohta infot jagada.

Kuidas te iseloomustate tööd Mõisaküla linnapeana? Kas see on raske?

Kuidas saakski üks amet kerge olla? Ehk vaid siis, kui sellesse ükskõikselt suhtuda. Loomulikult ei ole omavalitsusjuhi amet kergete killast. Väga raske on tunnistada, et meie linnas pole üht või teist asja võimalik teha, sest rahakott on pisike. Aga areneda tahaks ju ikkagi — nii linn kui mina ise! Naisterahvale on linnapeaamet eriti raske, sest pere tahab oma osa.

Pärast seda, kui mind linnapeaks valiti, läksin Sisekaitseakadeemiasse halduskorraldust õppima. Kuigi see on suur lisakoornus, olen oma otsusega rahul.

Millisena paistab Mõisaküla lähitulevik?

Järgmine aasta on juubelite aasta. Linn saab 110- ja kool 100-aastaseks, lisaks on Mõisakülast sirgunud olümpiavõitja Arnold Luhaääre 100. sünniaastapäev. Veel on tulekul kümnendad puhkpillimuusikapäevad, mis on maakondlikest rahvusvahelisteks kasvanud.

Käib koostöö Soome Mikkeli sõprusvallaga. Asjad on käima lükatud ja nüüd algab ellu viimise aeg.

Aga majanduslik pool?

Hea meel on selle üle, et koolimaja sai eelmise linnapea algatusel ja minu lõpetusel uue välisilme. Muret valmistavad kultuurimaja ja raamatukogu majakarbid. SAPARD-i meetme abil saavad rahvamajad toetust, kuid paraku linnadele sealt raha ei tule. Oleme arutanud ka üht teist lahendust, kuid see mõte on alles algstaadiumis. Kokkuvõttes on aga ruumid ikkagi soojad ja inimesed rõõmsad.

Pikisilmi ootame, millal saame ISPA projekti kaudu tervet linna hõlmava vee- ja kanalisatsioonisüsteemi. Eeltööd selle nimel käivad.

2002. aasta mais ametit üle võttes leidsin raamatupidaja laualt üle poole miljoni krooni väärtuses maksmata arveid ning pangas oli raha minimaalselt.

Mõistliku ja säästva tegevusega oleme sellest suurest miinusest nüüdseks välja tulnud. Maksmata on vaid omavalitsuste liidu arve, kuid uue eelarve kohaselt peab ka see lahendatud saama.

Asjad on kontrolli all. Selle saavutamine pole kerge olnud.

Muidugi on meil veel üle nelja miljoni krooni suurune võlakoorem, kuid see ongi praeguse elu paratamatus. See-eest on valmis mitu ilusat objekti.

Alati saaks paremini ja rohkem. Mõnikord sõltub see meist endist, mõnikord rahastajatest, olgu nendeks siis investorid või projektide läbivaatajad. Kurb on, kui meile ülihea projektina tunduv ettevõtmine toetuseta jääb, ja paraku seda juhtub — üle oma varju me hüpata ei saa.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4