Loits on kompromissitu nii muusikas kui oma jõulistel kontsertidel. Foto: Mari Peterson

Selle kitarrist ja laulja Lembetu ehk Ahto-Lembit Lehtmets rõhutab, et bändi liikmeid hoiavad koos pühendumus ning kiindumus sellesse, millega nad tegelevad.

On öeldud, et Loits on elav ausammas väärtustele, mis ületavad inimese isiklikke püüdlusi. Kui tabav see hinnang tundub?

Ausus, väärikus, sihikindlus, truudus ja kindlameelsus on omadused, mis kipuvad tänapäeva maailmas hääbuma. Loits üritab sellele vastu seista.

Tulite Eesti underground metal’isse päris kõva pauguga. Olete kindlasti juba väsinud seletamast, et Loits pole mingi natsibänd.

Põrandaaluses metal’i ringkonnas on Loits olnud teada-tuntud sünnist saadik. Me oleme pärit omal ajal üsna populaarsetest metal-bändidest: Agressor, Tharaphita, Discrucior, Manatark, Kalm...

Pokumaalt tulistas meid kõva jumakaga tavameediasse sammaste sõda. Olime üle pika aja esimene metal-bänd, kelle vastu peavoolu ajakirjandus tõsiselt huvi tundma hakkas. Tagantjärele mõeldes oli see õnn, et albumi «Vere kutse kohustab» ilmumise ajal just niisugused sündmused aset leidsid, aga ma olen kindel, et Loits oleks ületanud uudisekünnise ka ilma sammaste sõjata. Aeg oli lihtsalt millekski selliseks küps. Metal hakkas taas populaarsust võitma ja eesti rahvale saabus uus ärkamisaeg.

Kuidas Loits praeguse staatuse pälvis?

Naiivne oleks arvata, et Loits sai juhuslikult sellise staatuse, nagu tal praegu on.

Me tegutseme alati läbimõeldult ja tagajärgede üle arutlemine pole meile võõras.

Promopiltide tegemiseks Wehrmachti mundreid selga tõmmates teadsime väga hästi, kuidas sellele reageeritakse — 60 aastat ajupesu on teinud oma töö. Niisama kindlalt, kui lapse arvates on mustad malendid pahad ja valged head, on rahvale selgeks tehtud, et fritsude mundreid kandnud inimesed olid kõik saatanast ja kes nende vastu võitlesid, olid rahutoojad.

Otsustasime siiski kompromisse mitte teha ja näidata asju, maksku mis maksab, võimalikult tõetruult.

Võime oma otsuste üle ainult heameelt tunda. Oleme saanud avalikult oma lugu rääkida. Kuigi vahel tabab mind ühte ja sama juttu korrates tülgastus, oleme üldjuhul õnnelikud, et meile anti võimalus seda kõike teha.

Kust jookseb piir patriotismi ja ksenofoobia vahel?

Nii palju, kui on inimesi, on ka arusaamu maailma asjadest. Eestil on põhjust olla ettevaatlik, sest meie ajalugu kubiseb võõrvallutustest. Oleme kannatanud sajandeid imperialistlike pürgimustega suurriikide omavoli all. Ei möödu päevagi, mil meile ei antaks märku, kelle kõrval me elame. Endiselt soovivad meid oma haardesse saada nii ida kui lääs.

Selle kõige teadvustamine ei ole kindlasti ksenofoobia. Kui keegi nii väidab, võtan endale õiguse tema kavatsustes kahelda.

Igal juhul on Loits tugeva ideoloogiaga bänd. Mis teda hinges hoiab?

Loitsu loomise üks argumente oli, et tahtsime endale südamelähedastel teemadel tõsisemalt pajatada. Pühendumus sai meie võtmesõnaks. Samal ajal kui teised rahvuslikult meelestatud või niinimetatud pagan-metal-bändid laulsid abstraktsetest asjadest, nagu hunt, talvekülmad ja mõõk, võttis Loits aluseks Lennart Meri raamatu «Hõbevalgem» ning sellest inspireerituna sündis enamik meie esimese albumi laulutekstidest.

Pühendumus ning kiindumus sellesse, millega tegeleme, hoiavad Loitsu koos seniajani.

Missugune on bändi liikmete suhe sõja ja võitlusega? Kas te näiteks kriisisituatsiooni rahu valvama läheksite?

Nii lähedalt meist keegi sõjandusega seotud ei ole, et piiri taha rahu valvama kipuks, aga kui kodumaad oleks vaja kaitsta, ei kõhkleks meist keegi. Teame, mis on meie kodanikukohus, ja oleme nõus maksma ränka hinda selle eest, mis on meile armas.

Milline on Loitsu missioon?

Meil polegi tegelikult suurt missiooni. Teeme endale südamelähedast muusikat ja räägime sellest, mis on meile tähtis.

Ekslik on arvata, nagu me teeksime kõik selleks, et oma sõnumit võimalikult paljudele inimestele edastada. Me ei ole nõus edu eesmärgil enda ja bändi juures midagi muutma. Kui kaob siirus, kaob ka Loits.

Vahel on Loitsu peetud skandaalseks bändiks. Miks?

Loits ongi üks suur skandaal. Põhimõttekindlad inimesed tekitavad ikka enda ümber furoori. Meie kindlameelsus häirib ja ehk isegi hirmutab neid, kes meiega maailmavaadet ei jaga. Sellepärast ongi Loitsu ümber lärmi ja palju paksu verd. Pealegi on lollus alati lärmakas olnud.

Mõnikord tundub, et muusika jääb Loitsust rääkides tagaplaanile.

See paistab nii ainult neile, kes Loitsu tegemistega lähemalt kursis ei ole. Me teeme spetsiifilist muusikat ja seega on laiem üldsus tihti huvitatud vaid meie sõnumist. Meie fännidele ja ennekõike meile endile on muusika siiski kõige tähtsamal kohal.

Loits on bänd, mitte ajalooklubi või poliitiline organisatsioon.

Muusika on kunst. Seda peab igaüks ise kuulama ja siis otsustama, kas see talle meeldib või mitte või mis tundeid see temas tekitab. Ma ei näe põhjust, miks peaks intervjuudes üksikasjalikult seda teemat käsitlema. Las kriitikud avaldavad oma arvamust, Loitsu arvustusi on kogu Lääne metal-meedia paksult täis. Neid on sadu, kui mitte tuhandeid.

Loitsu vastu näikse raja taga viimasel ajal suurt huvi tuntavat.

Huvi on püsinud juba omajagu aega. Iseasi, kas me ise oleme seda õigesti ära kasutanud. Kontserdipakkumisi tuleb sageli ja eks me hakka veidi tihedamini piiri taga käima, nüüd kui bänd taas aktiivsemalt tegutsema asub. Nii et paremad ajad on kindlasti alles ees.

Reedel, 13. oktoobril tulete Viljandisse esinema. Kuidas suhtute sellesse kuupäeva?

Loitsu kontsertide ajal on lavale lennanud pudeleid, on olnud voolukatkestusi ja ükskord pandi isegi saal põlema. Ükski neist juhtumitest ei leidnud aga aset 13. kuupäeval ja reedel.

LOITS

Lembetu vokaal, kitarr

M. Divine bass

Gates kitarr

Karje klahvpillid

Atso trummid

Karmo kitarr

Allikas: Loits

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5