Dendroloogia õppejõud Ivar Sibul mõtleb, kuidas küll sellised köndid kohtumaja juurde tekitati ja mil moel oleks saanud haljastust muuta nii, et see ka silmale ilus oleks olnud. Haljastusarhitekt Ursula Mikkor ei leia, et midagi valesti oleks. Foto: Elmo Riig

Et emotsioonide tasandilt asjalikumaks muutuda, palus «Sakala» Viljandi haljastust vaatama ja kommenteerima Eesti Põllumajandusülikooli metsandusteaduskonna doktorandi ja dendroloogia õppejõu Ivar Sibula. Koos Viljandi haljastusarhitekti Ursula Mikkoriga uuriti puid Koidu tänaval kohtumaja juures ning «Sakala» toimetuse ja raekoja ees.

Vesivõsusid ei tulnud

Kohtumaja juures silmitseb Ivar Sibul mõningase imestusega pärnapuude tüükaid ning püsti seisvaid jämedaid lehituid puukönte. «Kelle algatusel te seda tegite?» pärib ta.

Vastuseks kostab Ursula Mikkor, et kohtumaja oli tema poole pöördunud ja nõu küsinud, mida teha. «Kas võtta puud üldse maha või püüda neid samamoodi pügada, nagu ma neid pügasin «Sakala» toimetuse ees.» Tema sõnul olevat inimesed kurtnud, et linnusitta ja prügi ei koristata ning kogu aeg on risustatuse probleem.

«Ilmselt te lootsite, et kuna pärn on väga vitaalne, annab ta uinuvatest pungadest kiiresti ja rohkesti vesivõsusid,» pakub Ivar Sibul ning nendib, et need puud ei ole miskipärast vesivõsusid andnud. Ehk on neid lõigatud valel ajal või liiga tugevalt.

«Kas te loodate, et vesivõsud tekivad järgmisel aastal või et köndistatud puud üldse ära kuivavad ning need saab lihtsalt kui surnud ja inetud tüükad kerge vaeva ja liigse kärata maha võtta?» pärib ta.

Selle peale ei oska linnahaljastaja midagi vastata. Astub seejärel ühe puutüve juurde ning lausub: «Siin oli üks oks murdunud. Oli näha, et puu on haige.»

Tartlase küsimusele, kuidas Viljandi haljasalade majandamisel üldse kord on, kas nii, et igaüks, kes tahab, võib puid maha võtta, vastab Ursula Mikkor, et selles piirkonnas ei näinud ta põhjust seda takistada.

Omanik rahul,

linnakodanik vihane

«Kas krundi omanik on nüüd selle olukorraga rahul? Tundub, et on. Köndid püsti, ei ühtegi oksaraagu tänaval ning linnud läinud » mõtiskleb Ivar Sibul. Ursula Mikkorilt kostab ebalev «Nojah...»

«Nagu ma kuulnud olen, pole aga linnakodanik sellise haljastusstiiliga kuigivõrd päri,» lausub Ivar Sibul. «Tekibki vastuolu. Kuigi ma ei ole Viljandi aednik ega viljandlane, ei meeldi mullegi niimoodi kujundatud puud kesklinnas. Samas mõtlen, et kuidas nii krundiomanik kui ka linnakodanik oleksid rahule jäänud.»

Edasi arutlebki Ivar Sibul, mida oleks võinud teha, et hundid oleksid olnud söönud ja lambad terved.

«Siinsed pärnad on istutatud liiga tihedalt, üksteisest nelja meetri kaugusele ritta. Normaalne puude vahekaugus on ehk kuus kuni kaheksa meetrit. Kindlasti muutsid nende puude võrad nii kohtumaja kui ka hooneesise väikese muruplatsi pimedaks, suletuks ja külmaks ning krundi omaniku soov oli saada majale avarust ja valgust.

Et omanik oleks rahule jäänud, oleks ehk piisanud sellest, kui te oleksite tihedalt istutatud pärnade reast lihtsalt üle ühe puu välja raiunud ning kasvama jäänutel nõrgalt alumisi oksi kärpinud.

Allesjäänud puud oleksid mõjunud esteetiliselt nii talvel kui suvel ning ma arvan, et mitte keegi ei oleks pahandanud. Lisaks oleksin ma kasvama jäänud pärnade lähedusse istutanud mõne varju taluvad lehtpuupõõsa või madalakasvulise okaspuu.»

Arutelu lõpetab moraal, et linna haljastusarhitekt oleks enne pidanud asja läbi mõtlema ning alles siis kirve ja saega puude kallale minema.

Iga puu on elusolend

«Sakala»-esisele haljasalale jõudnud, teatab Ursula Mikkor, et kui öeldakse, et terve kesklinn on rikutud, siis seda ta omaks ei võta.

Ivar Sibul vaidleb siingi vastu, nentides, et tema arvates ei tohiks ühtegi kesklinna parki nii julgelt kujundama hakata, eriti veel, kui on tegemist vanade puudega, millega inimesed on aastakümneid harjunud.

«Niisugust pilti nähes muutub ka kõige ratsionaalsem inimene tahes-tahtmata emotsionaalseks. Eestlased kui iidne puu- ja metsarahvas on ju harjunud kõigesse elusasse austuse ja lugupidamisega suhtuma. Ka igas puus ja põõsas tuleb näha elusolendit, kaaslast ning sellele vastavalt käituda. Niisugused minu arvates jõhkrad muudatused, mis Viljandis viimasel ajal pargipuude kallal toime on pandud, peavadki suuremas osas inimestes pahameelt tekitama või vähemalt neid kuidagi häirima,» räägib Ivar Sibul.

Ta lisab, et peale puude köndistamise on teistsuguseidki puu võra kujundamise võtteid ja pargi rekonstrueerimise printsiipe, mis ei riiva nii tugevalt silma ega mõju ebaesteetiliselt ja üheülbaliselt nagu Viljandi kesklinna parkides.

«Need puud, mille all me praegu seisame, köndistati aasta tagasi ning tänavu suvel on nad päris kaharad ja varjupakkuvad. Aga millised näevad nad välja talvel, ilma rohelise leherüüta? Nende võrad on isikupäratud, peenikeste raagus vesivõsude sasipuntrad, puuduvad puudele ilmet andvad jämedad oksad,» kõneleb Ivar Sibul ning pärib Ursula Mikkorilt, mis saab edasi.

«Hakkame siin võrasid kujundama. Pügame neid iga paari aasta tagant. Jälgime, et puude vahel ka piisavalt käigu- ja sõiduruumi oleks,» selgitab too.

Liiga jõhkralt

Raekoja ees jätkub Ivar Sibula arutelu teemal, et eestlasele meeldib puu sellisena, nagu too looduses kasvab.

«Kui tekib hädavajadus, tuleb puud kärpida või see isegi maha võtta. Tulemus ei ole aga meie ilumeelele sageli vastuvõetav just siis, kui seda tehakse oskamatult ja liiga jõhkralt, nii, et puu on poolenisti ära tapetud ning ta näib inimese kätetöö tulemusena peaaegu elutuna. Sellist puud vaadates ei lohuta mind ka see, kui te ütlete, et raagus olek on ajutine ning juba järgmisel aastal katab puud tihe ja roheline sasipundar ehk «võra».»

«Need puud pole ju tapetud! Meie, puuinimesed, ikka teame seda. Puu elab selle üle,» vaidleb Ursula Mikkor vastu. Tema argument on, et tegemist on linnatänavaga. «Raekoja juurde sõites tõmbasid bussid ja kõrgemad autod oma katustega puudelt alumisi suuri oksi maha.»

«Kuid see on ka linna keskne väljak! Kujutame ette, et selline puude köndistamise aktsioon võetakse ette Tartu kesklinnas Kaubahalli-esisel haljasalal või Toomemäel või hoopis Tallinnas Kadrioru pargis. Ma usun, et pahased linnaelanikud lammutaksid linnavalitsuse lihtsalt maha,» kõneleb Ivar Sibul.

Ta lisab, et kuigi ilu on vaataja silmades, jääb ta oma arvamuse juurde. Köndistatud puud on viletsad ja ebaloomulikud, neist on lihtsalt kahju, kuigi nad elavad.

«Mina oleksin tugeva kärpimise asemel midagi teistmoodi teinud, osa pärnasid näiteks hoopis välja raiunud ja teistsuguseid puid järk-järgult juurde istutanud. Kindlasti oleksin alles jätnud pargi avatud keskosa ja tänava poole kõrghaljastuse. Praegu kõrghaljastust ei ole, on ainult päikese eest vähe varju pakkuvad puutüükad. Kui inimene tänavu suvel pargipingil istub ja jalgu puhkab, siis ta siin varju küll ei leia,» leiab asjatundja.

Varju ei paku

Ursula Mikkor nendib, et varju ei leidnud istujad selles pargis ka enne. «Minu eesmärk on puid tagasi lõigata, mitte lasta neil kõrgustesse kasvada. Samuti see, et puude okstesse ei takerduks inimesed ning need ei segaks autode liikumist,» selgitab ta.

Ivar Sibul pärib, kas pole plaanis neid haljasalasid rikastada, neid natuke liigirikkamaks muuta.

«Kõik oleneb rahakoti suurusest. Kui raha saan, istutan uusi puid ja põõsaid kindlasti juurde,» kostab Ursula Mikkor.

Pargis ei käida vaid suvel

Laidoneri platsi park meenutab Ivar Sibulale Barclay parki Tartus. Ka seda rekonstrueeriti mõni aeg tagasi tugevamalt. Seal aga puid ei köndistatud. Mõni haigem ja viletsam puu raiuti lihtsalt välja, et pargi keskele rohkem ruumi ja valgust saada, ning mõni istutati juurde. Suured ja vägevad puud aga säilitati, neilt saeti ainult kuivanud ja mädanenud oksi.

«Iga parki uuendama asudes peab mõtlema ka sellele, kuidas see näeb välja sügisel, kevadel ja talvel. Kujutan ette, milline on selle pargi ilme talvel, kui varjav leherüü võradest on kadunud, tüve- ja oksaköndid kõigile kenasti näha ning pilti on parandamas vaid mõned ilusad hargnevad tammed.

Talvise aia- ja pargivaate loovad okaspuud ja lehtpuude raagus võrad. Minu arvates on siin talvel hirmus, isegi järgmisel ja ülejärgmisel aastal,» võtab Ivar Sibul jutu kokku.

Arvamus

Ivar Sibul,
dendroloogia õppejõud

Mulle meeldib Viljandi, kuid mulle ei meeldi, et ta on muudetud nii üheülbaliseks, just haljastuse poolest. Domineerivad pärnad, mis on kõikjal ühtemoodi ära köndistatud.

Kuivõrd siin on palju vanu ja väärikaid maju, võiks ka haljastuses olla arhailisemaid, jämedaid, laiavõralisi ja väärikaid puid, mis annavad varju, lisaks haruldasemaid vorme. Samuti võiks mõnel puul-põõsal kasutada huvitavat võra vormilõikust.

Üks park tuleks stiilselt ja kenasti korda teha, kuulata, mida linnaelanikud arvavad, ning siis samm-sammult edasi minna.

Tähtis pole ju kvantiteet, vaid ikkagi kvaliteet, eriti Viljandi-taolises ilusas ning arhitektuuriliselt põnevas ja omanäolises väikelinnas.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 2.36