Seekord sirvisin laulukogumikke seeriast «Laulge kaasa» ja leidsin nende seast enda jaoks harulduse — tuntud humoristi Kalju Kassi sõnadele kirjutatud Leo Normeti «Õllelaulu». Vaevalt et Leogi teadis, et see laul trükis ilmunud on.

LÄKSIN VILJANDI Kohvikusse, et mõnusalt kohvitassi taga laulukogumikku sirvida. Varsti olid mu vestluskaaslasteks Eedo Jõesaar ja Ülo Stöör. Kohvik on ju endiselt Viljandi vaimuinimeste lemmikkoht nagu aastaid tagasigi.

Suurepärase mäluga vana mälumängur Eedo Jõesaar, kes on ka raamatusõber ja kellel on Viljandi üks suuremaid eraraamatukogusid, on alati põnev vestluskaaslane. Ta oskas isegi mõne Kalju Kassi följetoni nimetada.

Kalju Kass töötas kunagises populaarses väljaandes «Pikker». Ka kultuurilehte «Sirp ja Vasar» ostsid paljud Kassi huumorilehekülje pärast. Huumori kaudu sai tõsiseid teemasid käsitleda. Meenutagem vaid legendaarset Priit Pärna karikatuuri «Sitta kah!», mille pärast «Sirbi» peatoimetaja niinimetatud valgesse majja kohvile kutsuti.

Mõnusas kohvikuseltskonnas meenus mulle, kuidas see «Õllelaul» tehtud sai.

Leo rääkis kunagi, et nad olid koos Kalju Kassiga ühele kohtumisõhtule kutsutud. Seal sai ka õlut joodud ja nii kirjutas Kalju Kass kohapeal humoorika «Õllelaulu».

Leo istus klaveri taha ja improviseeris viisi. Kirjutas noodid mingile paberilehele ja andis Kalju Kassile. Leo unustas selle loo muidugi kohe, sest peas keerlesid hoopis tõsisemad muusikalised teemad. Ta kirjutas parajasti dodekafoonilist ooperit «Pirnipuu» (Betti Alveri tekstile).

Aastaid hiljem sattus Leo Normet juhuslikult vaatama üht telesaadet, kus stuudiokülalistele õpetati sedasama «Õllelaulu»: «Kui kapp käib suure kaarega ja vaadis on, mis rüübata, siis pillimees lööb lahti loo ja jutt saab alles õige hoo!»

Hiljem olevat ta kuulnud seda mõnel süldipeol, kus seda rahvalaulu pähe esitati.

MULLU AUGUSTIS , kui kihutasin Viljandisse motomuusikalile «Hermese kannul», sain suure pettumuse osaliseks, sest etendus jäi ära.

Korjasin mälestuseks linna pealt kokku muusikali efektsed plakatid, istusin meie kunagise Õuna tänava kodu aias ja meenutasin ilusaid päevi, mis siin veetsin.

Olin seekord tulnud Viljandisse selleks, et kuulata lossimägedes Leo loodud laulu. On see ju 1947. aastal ärakeelatud opereti «Hermese kannul» peahitt.

Et mitte kurvalt Tallinna tagasi sõita, otsustasin Leo Normeti mälestuseks Õuna tänava majale tahvli panna ja selle avamisel ikkagi «Puhkuse veedame kõik Viljandis» ära laulda.

TOOKORD LÄKSIN oma ideega Viljandi arhitekti Ülo Stööri jutule, kes juhatas mu nende inimeste juurde, kes sellele ideele peavad toetuse andma.

Varsti oligi mul Viljandi peakunstniku ja peaarhitekti allkiri käes ja nii tellisin kiviraidetöökojast ilusa Carrara marmorist mälestustahvli.

OLIN RAHUL . «Puhkuse veedame kõik Viljandis» ei kõlanud küll päris lossimägedes. Selle eest võis laulu kuulda sealt mitte kaugel mägisel nõlval ühe Viljandi maja aias, kust avaneb hingematvalt kaunis vaade Viljandi järvele.

Viljandi Kohvikus rääkis Ülo Stöör, et see laul olevat kirjutatud kitsarööpmelise Tallinn—Viljandi rongi katusel. See olevat nii aeglaselt sõitnud, et rongi kõrval võis joosta ja siis jälle peale hüpata.

Suvisel ajal ronisid julgemad vennad isegi katusele. Ja just seal Leo Normetile see meloodia pähe tuligi.

See, mida mina kunagi «Sakalas» oma loos «Laulu mõjust» kirjutasin, on järelikult ebatäpne legend.

Mina teadsin, et Leo Normet kirjutas selle laulu veoauto kastis kolhoosist koju sõites. Heliloojate Liidu liikmed käisid tollal nagu teisedki loomeliitude esindajad sügiseti kolhoosis kartuleid võtmas.

KÕIGE POPULAARSEM Viljandi-laul on muidugi «Viljandi paadimees». Seda teab vist küll iga eestlane ning et laulu viis ja rütm on lihtsad, osatakse seda ka laulda.

Leo Normeti pala keerukas rütm pole nii lihtsalt lauldav. Seetõttu esitavadki seda lugu rohkem instrumentalistid. Laulmiseks on vaja juba muusikalist haridust.

Igihaljaks laulis selle omal ajal kvartett koosseisus Kalju Terasmaa, Eri Klas, Uno Loop ja Arved Haug. 1976. aasta Viljandi rokifestivalil esitasid seda lugu meie paremad rokkansamblid, neid arranžeeringuid kuuleb raadiost praegugi.

VILJANDI LOSSIMÄGEDES jalutades mõtlesin: on kummaline, et neile kahele Viljandi laulule pole midagi lisaks kirjutatud. Ometi on nüüd Viljandis lausa kõrgkool, kus on ka muusikaosakond.

Kultuuriakadeemia võiks korraldada teise rokifestivali lisaks legendaarsele 1976. aastal Raimo Kivistiku korraldatud üleliidulisele üritusele.

Ehk inspireeriks see muusikuid uusi Viljandi-ainelisi lugusid kirjutama. Niisugune kaunis linn peaks küll viisid peas kõlama panema.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.67