Kui maaomanik oma valdusi ise ei kasuta, on mõistlik need rendile anda. Neid põllumehi, kellel maad napib, on piisavalt, ja kokkuleppele jõudes võib omanik tulugi saada. Foto: Elmo Riig

Kinnisvarabüroo Uus Maa direktori asetäitja Andrus Soonsein soovitab maa müüki alati pikalt ja põhjalikult vaagida ning kui võimalik, siis sellega oodata. «Müüa on küll lihtne, aga homme on maa alati kallim kui täna,» manitses Soonsein.

Ootamatult päranduseks saadud maalahmakas on tema arvates nagu lotovõit. Algul on omaniku rõõm muidugi suur, aga peagi tuleb otsustada, mida varandusega peale hakata.

Kasutult seisvaid maatükke on ilmselt paljudel — lihtsalt on kusagil mõne või mõneteistkümne hektari suurune lapike. Inimene ise ei kavatse maale kolida, lapsed ka mitte, kuid maamaks tuleb ära maksta.

«Ühtset nõu on väga raske anda,» nentis Soonsein. Kauaaegse kinnisvaramaaklerina pakkus ta siiski üht-teist välja.

Jäta maa endale, müü raieõigust

«Kui kellelgi on metsamaa, tasub uurida, kas seal on metsakorralduskavad tehtud, kas saab teha hooldus- või lageraiet. Kui mets on küps, miks lasta sellel siis mädaneda, mõistlikum on raie ära teha,» arvas Soonsein.

Kui inimene ise ei taha või ei suuda metsa raiuda, võib ta võtta ühendust firmadega, kes seda teenust pakuvad. «Niisugusele ettevõttele võib müüa raieõiguse. Tavaliselt teevad firmad pakkumise ja müüja saab nende vahel valida. Maa jääb sellise tehinguga omanikule alles. Kui palju raha raieõiguse eest küsida, sõltub sellest, kas lubatakse teha hooldus-, harvendus- või lageraiet. Viimati nimetatut juhtub küll üsna harva, aga siiski,» õpetas Soonsein.

Põllumaa rendile kas või ainult maamaksu eest

Kui on tegemist põllu, heinamaa või karjamaaga, ka siis ei maksa kohe müüma tõtata.

«Pigem on mõistlik vaadata, kas lähikonnas on mõni talu või ühistu, kellel võiks maast puudus olla ja kellele saaks oma maa välja rentida. Isegi kui tegu on väga hea maaga, ei pruugi inimesel endal olla oskusi ega tehnikat, et seda harida. Ja kui maatükk on nii suur, et maamaks hakkab suisa rõhuma, aga samas ei raatsi omanik seda ka müüa, saab maa maksustamishinna eest välja rentida,» soovitas Soonsein.

Maaomaniku jaoks ei muutu suurt midagi. «Maa on alles ja tema oma, ainult ta ei pea enam ise maamaksu maksma. Pealegi haritakse seda, mis tähendab, et see ei kasva võssa. Kui maa boniteet ehk viljakus on suur, võib lisaks maa maksustamishinnale lisarenti küsida. Aga kõik on kokkuleppe küsimus.»

Et maa hinnast ja kasutamisvõimalustest rohkem teavet saada, võib vaadata, milline kinnisvarafirma, soovitavalt tuntud ja usaldusväärne, selles piirkonnas tegutseb. «Nende firmade maaklerid peaksid oskama nõu anda. Vähemalt võivad nad öelda, kust ja kelle käest edasi küsida,» arvas Soonsein.

Ta soovitab uurida omavalitsusest. Kui on teada valla üldplaneering, saab vaadata, mis seal kandis plaanis on. Näiteks Tallinna või teiste suuremate linnade lähedal võib maatükk jääda arenevasse kinnisvarapiirkonda. Esialgu tundub ehk, et arendus käib väga kaugel, aga kui üldplaneeringus on ala ette nähtud elamu- või tootmismaaks, tasub müügiga oodata ja maa rendile anda.

Homme maksab maa rohkem kui täna

«Praegu maatükki maana müües on hind madal. Kui maa on rendil, siis kulu ei ole ja ehk toob see ka natuke sisse. Kui kinnisvaraarendus paari-kolme aasta pärast maani jõuab, on selle hind hulga kõrgem,» selgitas Soonsein.

Kui kinnisvaraarendus on jõudnud juba ukse ette, on Soonseina selgituse järgi taas mitu võimalust. «Kui on raha ja aega, võib asjaga ise tegelda. Aga võib ka kellegagi koostööd teha: maaomaniku osalus ühises ettevõtmises on maa, partner paneb samas väärtuses raha mängu. Ega asi niisama lihtne ole: et krunte saaks ükskord müüma hakata, tuleb tellida detailplaneering, rajada kommunikatsioonid ja teha muudki. See aeg on möödas, kui löödi tokid maasse ja pakuti tükki maad tulevase kodu tarvis müüa.»

Lisaks soovitab Soonsein uurida tulevase partneri tausta, sest kinnisvaraarendusfirmade pankrot ei ole haruldane. Sama kehtib metsamaa raieõiguse müügil: kui raiuja keerab pahanduse kokku ja võtab harvendusraie asemel maa metsast lagedaks, saab tõenäoliselt karistada ikka omanik.

Niisiis tuleks maa müüki alati pikalt ja põhjalikult vaagida ning kui võimalik, siis sellega oodata: «Müüa on küll lihtne, aga peab arvestama, et homme on maa alati kallim kui täna. Seni on maa hind kogu aeg tõusnud ja ega seda kusagilt juurde teki.»

Kui tegu on vanema inimesega, kellel ei ole lapsi ega muid lähisugulasi, on Soonseina sõnul võib-olla tõesti mõtet maa mingi summa eest ära müüa ja rahulikult elada ning miks mitte hoopis reisida.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5