Ettevõtmine on suurepärane ja hädavajalik, sest kui vaadata näiteks rattaga sõites maanteekraave, võib seal näha rohkesti vedelemas nii plast- kui plekktaarat. Suurem osa seesugust kraami satub siiski prügikasti.

Korraliku kasvatuse saanu prahti tee äärde ei viska. Selle sorteerimine ei pruugi aga pähe tulla ka muidu korrektsele inimesele. Siin ongi tähtis roll roheliste teadvustustööl, mida riigi- või linnavõimud peavad toetama spetsiaalsete prügikogumiskohtade loomisega.

Õnneks on Viljandisse paigaldatud päris mitu prügikonteinerit, kuhu inimesed saavad lisaks plastile visata ka plekk- ja klaastaarat ning paberit ja kilet.

Tunnistan ausalt, et enne kui minu maja taha niisugune konteiner ilmus, panin minagi plastpudelid, kile ja muu kraami kõik üldisesse prügikasti. Vaid ebastandardse klaastaara pärast viitsisin mõne aja tagant Maksi-marketi-taguste spetsiaalsete konteinerite juurde minna.

Nüüd olen juba mõnda aega prügi piinliku täpsusega sorteerinud ja tulemus on päris jahmatav: ma ei oleks osanud eales arvata, et näiteks plast- ja kileprügi nii palju koguneb. Seda kogemust võiks võrrelda tundega, mis tekib suitsetamisest loobunul: teisi vaadates avastad, kui palju ja tihti inimesed tegelikult suitsetavad.

Pärast silmade avanemist olen hakanud jälgima ja muutma oma tarbimisharjumusi, ikka selleks, et veelgi vähem prügi toota. Nii ei paki ma kauplusest väiksemas koguses aed- või puuvilju ostes neid kilekotti (tihti see ei päästa, sest nobe kassapidaja suudab seda minu eest teha) või panen eri puuviljad ühte kotti. Ka pagariärist saiakesi ostes palun müüjal eri sordid ühte kilekotti pakkida.

Poodi minnes proovin alati kilekoti (neid on kõigest hoolimata hirmus hunnik kogunenud) kaasa võtta ja kui see maha ununeb, üritan asjad sülle mahutada.

Et klaaspudelitesse karastusjooke (peale õlle) meil peaaegu enam ei villitagi, on plastpudelite ostmine vältimatu. Seetõttu üritan võimaluse korral osta vähemalt poolteiseliitrise pudeli - nii koguneb plasttaarat pisutki vähem. Sestap oli eriti kurb näha, et müügile on ilmunud ka 0,33-liitrised plastpudelid.

Mida ma selle jutuga öelda tahan? Tahan kutsuda inimesi üles: loobuge kas või nädalaks ajaks pisukesest mugavusest ja sorteerige prügi ning te näete, kui palju te seda kogu aeg toodate. Äkki muudate teiegi siis nii mõndagi keskkonnale kahjulikku harjumust.

Ja kuigi esmapilgul tundub prügisorteerimine tülikas, olete mõne aja pärast sellega harjunud. Ning muutute kurjaks, kui teile lähim sorteeritava prügi konteiner seisab juba mitmendat päeva pilgeni täis. Positiivse inimesena võite sel juhul mõtelda: selle põhjuseks pole mitte prügimeeste lohakus, vaid keskkonnasäästlike inimeste agarus.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5