Koduõde Linda Jürissoni hoole all on keskeltläbi viisteist patsienti korraga. Päevas tuleb visiite umbes pool sellest arvust. Foto: Elmo Riig

Koduõde teab hästi, millised mured haigetel inimestel on, sest tema käib neid nädalate, mõnikord koguni kuude kaupa kodus ravitsemas ja näeb tegelikku olukorda oma silmaga. Koduõde teeb süste ja seob haavu ning vajaduse korral toob apteegist rohud. Ta kuulab ära ja annab nõu.

Mures maainimeste pärast

Linda Jürisson nimetab oma peamiste abivajajatena suhkruhaigeid, vähihaigeid ja südamehaigeid, samuti insuldi läbi põdenud ning operatsioonilt tulnud patsiente. Mõnele tuleb anda nõu, kuidas õigesti toituda, mõnda liikuma ärgitada, insuldi läbi põdenut aga uuesti kõndima õpetada.

«Toit on organismi kütus, sellest sõltub tervis väga palju,» toonitab Linda Jürisson.

Eriti oluline on õige toitumine tema sõnul diabeetikutele, kel peab söögikordi olema tihedamalt ja toiduhulk korraga väiksem. Muu hulgas õpetab õde neid leivaühikuid arvestama, järgides endokrinoloogi määratud päevast süsivesikute kogust.

Kõige rohkem muretseb Linda Jürisson maainimeste pärast, sest neile on koduõe teenused enamasti kättesaamatud. Tema enda kõige kaugem patsient elab Hallistes ja lähemates maapaikades on hoolealuseid omajagu.

Jürisson rõhutab, et koduõde peaks ametis olema igas omavalitsuses — tööst puudu ei tuleks, sest haigeid on palju.

«Suure-Jaanis oli koduõeks soovija olemas, aga haigekassa ütles, et raha ei ole, ja leping jäi sõlmimata,» nendib ta.

Patsient maksma ei pea

Koduõe teenused ei maksa haigele midagi, tema tööd tasustab haigekassa. Vaid ravimite eest tuleb patsiendil endal raha välja anda.

Koduõde ise endale koju tellida ei saa — selle teenuse vajaduse otsustab perearst. Küll aga võib haige oma arstilt koduõe abi paluda ja kui see on põhjendatud, tuleb arst ka vastu.

Linda Jürissonil on korraga keskeltläbi 15 patsienti. «Õnneks ei pea kõigi juures iga päev käima,» lausub ta.

Nädalavahetus on koduõelgi ametlikult vaba, aga kui abi on tõepoolest vaja, läheb ta välja ka laupäeval või pühapäeval.

Linda Jürisson on aktiivselt tegev koduõdede seltsis, kus arutatakse kolleegidega tööasju ja jagatakse vastastikku head nõu. Ükski pere- ega eriarst pole samuti abist keeldunud.

Unistab õenduskeskusest

Peale selle, et igas omavalitsuses võiks töötada koduõde, näeb Linda Jürisson oma unistustes Viljandi õenduskeskust.

«Seal on eraldi südamekabinet, kus inimesed saavad vererõhku ja kolesterooli mõõta, seal nõustatakse diabeetikuid, seal tehakse süste ja sidumisi. Seal võiks töötada ämmaemand, kes tegeleb rasedatega. Kindlasti peaks seal olema jalakabinet,» kõneleb ta.

Seda juttu kuulates on selge, et Viljandis on aset leidnud märgatav taandareng. Tervisekeskuses oli omal ajal südamekabinet, kus oli võimalik mõõta vererõhku ja kolesterooli. Seda külastati usinalt. Oli ka Küllike Londi jalakabinet, kus diabeetikud või eakad inimesed said hädavajalikku hooldust, juhul kui nende jalgadele olid tekkinud haavandid.

Need on lihtsad asjad, mida oleks hädasti tarvis ja mis ei maksa ennenägemata palju.

LEIVAÜHIK

Päevast süsivesikute kogust aitab mõõta leivaühik.

• Üks leivaühik, mis sisaldab 10—12 grammi süsivesikuid, on 25 grammi ehk pool viilu leiba.

• Päevane süsivesikute vajadus 240 grammi võrdub 240:12 ehk 20 leivaühikuga.

• Üks leivaühik sisaldab 12 grammi süsivesikuid või 24 grammi valku.

Allikas: Linda Jürisson

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5