Isa Miguel on sündinud Tšiilis tavalises katoliiklikus peres. Teismeliseeas olid esiplaanil sõbrad ja kool. Ometi tekkisid tal juba siis aeg-ajalt painavad küsimused: «Mida ma tahan oma elus teha ning kuidas seda saada?»

Kuidas jõudsite usu juurde?

Ülikooli läksin ma õppima informaatikat ja matemaatikat. Näis, et sel erialal saab suuremat palka ja viib lähemale eesmärgile: pere, suvila mere ääres ja uhke sportauto. Ehkki ma ei tahtnud teha midagi ainult seepärast, et teised teevad nii.

Kuid juhtus, et kohtusin mehega, kel oli kõik, mida minagi soovisin, aga ometi oli ta elu põrgu: peresuhted sassis, ise töösse uppunud. Olin jahmunud, et kas siis see ongi elu, millest ma unistan.

Siis viis elu mind kokku mehega, kellel oli sügav kogemus kokkupuutes Jumalaga ja kes näis õnnelik. Hakkasin tajuma, et ilmselt jõuaksin elus kaugemale koos Jumalaga.

Millised märgid näitasid kutsumust?

Lõpetasin doktorantuuri ja töötasin Santiago ülikoolis. Aga et juba siis oli usul mu elus tähtis koht, palusin Jumalat, et ta aitaks valida: kas elada pereelu kristlasena või olla kristlane koos kogudusega. Ei läinud kaua, kui kirik kutsuski mind seni kindlast elust lahkuma ja minema vaeste sekka evangeeliumi kuulutama. Sellest alates muutus kõik.

Kuue kuu jooksul nägin sügavat vaesust, vägivalda ja haigusi. Kuid nii uskumatu, kui see ka pole — selles mu seniste arusaamade järgi absurdses elus kohtasingi Jumalat. Ehkki inimesed polnud valinud sellist elu, elasid nad seda nurisemata. Ja mis eriti imekspandav, raskustele vaatamata kogesin seal rahu, mida ma varem polnud tundnud. Siis otsustasin, et tahan olla kristlane ja seda sügavamalt kui seni.

Preestriameti juurde kuulub ka hea inimesetundmine. Kas olete seda kuskil õppinud?

See on pigem armastus Jumala vastu, mis annab teadmise, kuidas inimestega suhelda. Ema, kes armastab oma lapsi, tajub nende vajadusi, sest ta teab ja tunneb neid. Kogedes oma elus Jumala armastust, saan ma seda peegeldada teistele. See, et mul endal pole naist ega lapsi, ei tähenda, et ma ei tajuks oma kogudust, oma lapsi. Ma kannatan ja võitlen koos nendega, peegeldades neile Jumala isalikku armastust. See ei tähenda, nagu võtaksin inimeste probleemid enda peale. Olen kõigest vahendaja.

Millega oli Eestis raske harjuda?

Siinolemine on seda lihtsam, et see polnud minu valik — Jumal oli see, kes mu siia saatis. Jah, ehkki kaheksa aastat on olnud täis raskusi ja õppimist, on see tegelikult suur õnnistus, sest mugav ja muretu elu ei puuduta sind kunagi sama sügavalt.

Algul näis, et inimesed ootavad, et saaksin aru, mida nad tahavad, isegi siis, kui mitte midagi ei räägita. Ma siiski sooviksin rohkem kuulda, mida inimesed arvavad. Aga eestlastega on nii, et kui midagi on halvasti, ei julgeta öelda. Tšiilis väljendatakse oma mõtteid kohe ja otse.

Kõige raskem oli esimesel aastal, kui ma ei osanud keelt.

Milline on vaimuliku vaba aeg?

Võimalusel sooviksin rohkem kohtuda teiste vaimulikega. Aga siin ei loe minu soov. Kas isa või ema saavad öelda, et nad on seda vaid kaheksa tundi? Vanemaksolemine kestab 24 tundi, sama on preestriga. Ma siiski ei tunne, nagu oleks see töö. Arvan, et mul on kogu aeg vaba. Kui vahel tulebki kiusatus, et võtaks auto ja põgeneks kuhugi omaette, küsin ma endalt, kas see on Jumala tahe.

Lisaks kirikutööle käisin vanglas sõnaliturgiat pidamas. Igal nädalal püüan külastada lastehaiglas 12-aastast tüdrukut, kes on olnud juba aastaid haige. Käin kontsertidel, kinos, teatris, ja pitsat söön ma nagu iga teine. Olen vabaks teinud pühapäeva õhtu, et vaadata jalgpalli.

Kas ka preester võib vahel Jumala tahtmise vastu mässata?

Tõtt-öelda nurisen minagi Jumala peale, sest tahan, et mu soovid täituksid kohe. Aga Jumala aeg on teistsugune ja sellega tuleb harjuda.

Mind üllatab ikka veel, et Jumala armastus on alati uus ning et tema lähedus ei pea alati olema seotud rõõmuga. Ta on mu kõrval ka mu kurbuses või ängistuses. Ja nagu elus, nii on ka usus, et vahel on talv ja vahel kevad.

Isa Migueliga on võimalik kohtuda 14. märtsil kell 19 Viljandi Jaani kirikus.
Oodatakse kõiki neid, kes tunnevad huvi katoliku kiriku ja usu vastu.

PREESTER

Isa Miguel Angel Arata Rosenthal on sündinud 3. jaanuaril 1965 Santiagos, lõpetanud 1981. aastal gümnaasiumi.
Õppinud aastatel 1983—1988 Santiago Ülikooli informaatika ja matemaatika erialal. Saanud 1989. aastal doktorikraadi arvutiteadustes.
Aastatel 1990—1995 töötas ta New Jersey Seton Halli rahvusvahelises piiskopkondlikus seminaris. 1995. aastal ordineeriti ta preestriks.
Tuli esimest korda Eestisse 1994, pikemalt resideerub isa Miguel Tartus alates 1997. aastast.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 2.33