Lubasin kunagi, et ei hakka kohalikke saunafilosoofe harima. Pole ju mõtet kõnelda õigekirjareeglitest inimestele, kes ei tunne tähti ega oska lugeda. Et aga Ülo Kiileri arusaamine füüsikast võib segadusse ajada «Sakalat» lugevad koolilapsed, pean vajalikuks meelde tuletada saunafüüsika algtõdesid.

Saunaleil on niiskuse hulk leiliruumi õhus. Mida rohkem on õhus niiskust, seda ägedam on leil ja seda madalamale langeb talutava kuumuse piir. Selles võib igaüks veenduda, kui leiliruumi üles panna hüdromeeter, mis näitab üheaegselt õhutemperatuuri ja -niiskust. Neid müüakse Soomes, kuid meie kauplustes ma neid seni näinud ei ole.

KÜTKE SAUN näiteks 100 kraadini ja minge lavale. Võite seal rahulikult istuda. Nahk märjaks ei lähegi, sest higi aurab kohe ära. See teid põletuse eest kaitsebki.

Nüüd hakake väikeste

sortsudena leili viskama. Niiskus suureneb, temperatuur langeb ja te ei suuda enam laval olla — leil on liiga äge. Kui õhuniiskus on tõusnud 50 protsendini, suudavad vähesed taluda 90-kraadist kuumust. 70-protsendilise niiskuse juures on raskesti talutav ka 80-kraadine kuumus.

Kui vett kerisele enam ei visata, õhk kuivab ja saunas on talutavam viibida, hoolimata sellest et temperatuur hakkab taas tõusma. Meie naha tundlikkus on see, mis määrab leili ägeduse, mitte õhutemperatuur.

Viljandi linnasauna probleem on selles, et iga teine leiliruumi astuja peab oma kohuseks kapatäie vett kerisele kallata. Keris vaid susiseb hädiselt, selle asemel et särtsuda. Leili ei saagi ju olla, kui kividele ei anta aega kuumeneda.

KUI LEILIVISKAMINE temperatuuri tõstaks, oleks Tootski suutnud Kiire pohmelli kütmata saunas leevendada. Aga ei suutnud.

Ja nüüd vihtlemisest. Sauna selleks minnaksegi, et vihelda. Ilma vihtlemiseta võib end ka kodus duši all pesta. Enne tarvitamist tuleb aga vihta leotada. Selleks on saunas vannid. Ka vihtlemise ajal tuleb vihta aeg-ajalt vette kasta. Kui palju seejärel naabreid pritsitakse, on juba vihtleja kultuuri küsimus. Aga ega lavalt kuiva nahaga niikuinii pääse.

Et veenõu lavale viia ei tohi, tuleb oma naha kastmiseks iga kord lavalt alla ronida. See on ju tobe! Seepärast on totter ka veenõu lavale viimise keeld, olgu selle väljamõtleja kes tahes. Kui ikka kerisekivid arutu leiliviskamisega maha jahutatakse, siis ei päästa enam ka kuiv lavapind.

Mis aga puutub leilivõtmisesse Viljandi järve jääl, siis see on suusamatkajatel ammu ära proovitud. Seal piisab vaid kuumadest kividest ilma põhjata telgis. Niiskus aurab üles jäisest põrandast. Nii et seal tuleb tõepoolest saabastes leili võtta. Aga tore on mõelda, mida kõike küll inimene ära proovinud on!

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.67