Psühhoterapeut Ene Raudla näitab perekooli töövihikust pilti, mis illustreerib probleemide ennetamise teemat. Foto: Elmo Riig

Kliiniline psühholoog ja psühhoterapeut Ene Raudla alustab jaanuaris Viljandis Gordoni perekooli kursust, mida sellest sügisest võivad anda vaid litsentsiga koolitajad.

Ene Raudla, avate jaanuaris Viljandis perekooli grupi. Kas korraldate sellist õppetööd siin esimest korda?

Sugugi mitte. Olen perekooli kursusi teinud juba 1995. aastast, kui läbisin väljaõppe. Viljandis olen praegu ainukesena selle litsentsi omanik.

Igal aastal on Viljandis koolitust saanud üks lapsevanemate grupp, vahel ka kaks. Rohkem ma teha ei jõuakski.

Muutunud on aga asja organisatoorne külg. Tänavu oktoobrist on selle metoodika järgi koolitajad koondunud Tallinnas asuva perekeskuse Sina ja Mina alla.

Erinevalt varasemast on metoodika litsentseeritud ning seda võivad levitada ja paljundada vaid litsentsiga koolitajad. Nende nimed on üleval perekeskuse koduleheküljel ning perekooli registreerimine käibki ainult keskuse kaudu.

Praegu on interneti leheküljel kirjas ligi kolmkümmend inimest, kel on õigust perekooli korraldada.

Uuendused peaksid tagama, et keegi selle metoodika järgi omapäi midagi tegema ei hakka.

Mis on Gordoni perekool?

Thomas Gordon hakkas 1962. aastal Ameerikas perekoole korraldama eesmärgiga õpetada vanematele, kuidas lastega paremini läbi saada. Mõne aja pärast tunnistasid kursuslased talle, et neil on ka abikaasa ja kolleegidega suhted paranenud.

Nii et tegelikult kanduvad perekoolis õpetatavad suhtlemise põhitõed kõigisse meie igapäevastesse suhetesse.

Perekooli peamine mõte on selgitada, kuidas kasvatada lapsi ilma karistuse ja võimuta. Et neil tekiks oma vanemate vastu austus ja lugupidamine.

Milliseid võtteid koolitusel kasutate?

Perekool kestab kokku 24 tundi. Koos käiakse kaheksa korda, kolm tundi korraga. Tegevus käib grupitöö põhimõttel ning rühma maksimaalne suurus on 15 inimest.

Miks just grupis? Olen psühholoogina saalitäitele kuulajatele küllalt loenguid pidanud. Seal on tulnud välja, et inimesed teavad ja loevad laste kasvatamisest väga palju, kuid neid teadmisi ellu viies asi ei tööta.

Väiksemas grupis saab inimene läbi rolliharjutuse kogeda, kuidas tema antud sõnumid tegelikult paistavad.

Perekoolis õpetatakse lahendama konflikte, mis ei ole muud kui inimeste vajaduste ja väärtuste vastuollu sattumine. Seal ei õpetata sellist elamise viisi, et konflikte ja probleeme üldse ei tekiks, vastupidi: neid õpetatakse lahendama viisil, et mõlemad osapooled sellest võidaksid.

Kasvatamine ei ole lihtsalt käskude ja keeldude jagamine. See on mõtlemine pea ja südamega.

Miks konfliktid vanema ja lapse vahel tekivad?

Vanemad on sageli omaks võtnud müüdi, et neil on õigus last vormida ja kujundada nii, nagu nemad tahavad. Nad jätavad aga arvestamata, et laps ei ole savitükk, vaid ta on isiksus. Kui ei osata mõista teise inimese vajadusi, siis tekivadki vastuolud.

Vanem sekkub suhetesse enamasti siis, kui temal on probleem; kui talle mõni lapse käitumisjoon ei meeldi. Lapsele ei pruugi see aga absoluutselt probleem olla.

Vanemate koolis me õpimegi määratlema ja nägema seda, kelle probleemiga on tegemist — kas vanema või lapse omaga.

Kõige raskem on väärtuste konfliktide lahendamine. Me ei saa olematuks muuta näiteks teismelise väärtusi rõivastumisstiili, sõprade valiku või söömisharjumuste osas. Samas ei saa me aktsepteerida, et ta väärtustab alkoholitarvitamist.

Mismoodi aga mõjutada noort inimest väärtusi muutma? See eeldab väga paljude mõjutamisviiside kasutamist: tuleb kuulata, rääkida, dialooge pidada, nõu anda ja ära seletada.

On ka selliseid seise, kus me ei saa midagi muuta. Kui ikka teismeline tahab oma soengut kanda, siis saame talle anda vaid vihjeid, mida ühiskond temalt ootab, kuid peame sellega siiski leppima. See on vanematele kõige raskem.

Tänapäeval kurdetakse tihti kasvatamatute laste üle. Kui palju olete kokku puutunud vanematega, kes on loobunud lapse mõjutamisest?

Oma igapäevatöös kohtun ma sageli inimestega, kellel on läbipõlemise või depressiooni reaktsioonid. Paljuski on need tekkinud laste kasvatamisest — nad ei jõua enam!

Sellist vanemat on vaja aidata. Gordoni perekoolis on ilus väljend, mis ütleb, et vanema tass peab täis olema — seda energeetilises mõttes. Laps vajab enda kõrvale tugevat vanemat, kes teab, mida teha.

Ükski laps ei ole aga sõna otseses mõttes kasvatamatu ja lootusetu. Kui laps käitub halvasti, siis järelikult on vanem kasutanud selliseid kasvatus- ja mõjutamisviise, mis tema puhul ei toimi.

Vanemad kipuvad vahel kasvatamist valesti mõistma.

Vabakasvatuse müüdi järgi arvatakse, et laps peab saama teha kõike, mis soovib, ning vanem ei tohi olla kuri ega talle piire seada. Teine äärmus on see, kui lapsega absoluutselt ei tegelda. Tuleb aga saavutada kesktee ning olla lapse vastu nii hea kui nõudlik. Vaja on seada piire, kuid arvestada seejuures lapse vajadusi.

Kas Viljandis on perekooli huvilisi jätkunud?

Seni olen siin perekoole juhendanud eri projektides. See tähendab, et mõni sotsiaal- või lastekaitsetöötaja või klassijuhataja on kirjutanud projekti, mille käigus on mõnele vanemate grupile see välja pakutud.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5