| |
|
 |
Maimu Tamme kätes on mõnus oranž rõivas. Sellest saab jaki tema enda tütar Kristi.
Foto: Peeter Kümmel |
|
Kõige olulisem on värv, rõhutab Maimu Tamm
(5)
03.11.2004 00:01
Helgi Kaldma, reporter
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Üks neist, kes eile õhtul Karksi valla uue
kultuurikeskuse sinises saalis hingede õhtul kuulajate hinge lauluga helisema
panna aitasid, oli Hõbeniidi laulja Maimu Tamm.
«Me oleme päris head, sest meie naisansamblit juhatab Syrle Eesik,» teab esimese aldi laulja Maimu Tamm ansambli taset. Ta on selles kollektiivis laulnud juba hulk aastaid ning on üks selle nooremaid liikmeid. Ta on laulnud ka teiste nimedega ansamblites ning on kollektiivi kuulumisega kaasnevat seltsielu alati oluliseks pidanud. «Käime koos teatris ja ekskursioonidel ning üksteise sünnipäevadel,» ütleb naine ning lisab: «Ansamblilaul annab põhjuse kodunt välja minna.» Juhuse tahtel õmblejaks Juhus tahtis, et Maimu Tammest ei saaks kultuuritöötajat. Ta läks kahe kooli vahel aastaks Tõrva õmblejatööga aega parajaks tegema. Seesama aastake pani neiu aga nõelatööd hindama ja ta viis dokumendid kultuurikooli asemel Tallinna õmblejate kooli, mille ta kolm aastat hiljem lõpetas neljanda kategooria rätsepana. Kõrge ametihinne oli meeldiv erand, sest tavaliselt koolilapsi niisuguste kategooriatega ei hellitatud, need tuli tööga välja teenida. Nõnda saigi Karksi-Nuias asuv Leola teenindusmaja endale 1976. aastal sihvaka ja heledapäise meesterätsepa. «Tegemist oli nii palju, et oma lemmiktööd, naiste mantlite õmblemist, sain harva kätte võtta,» meenutab Maimu Tamm oma Karksi-Nuia aastate algust. Õmbleja ja juurdelõikaja kvalifikatsiooni sai ja kategooriatki suurendas ta edaspidi. «Nüüd pole aga kategoorial mingit tähtsust,» räägib tänane õmbleja. «Kui kehva töö teed, siis sinu juurde lihtsalt ei tulda.» Tema juurde pruugib tellijal tulla kolm korda: esmalt mõõtu andma, teine kord proovile ja kolmas kord valmistööle järele. «Saan enamasti hakkama üheainsa prooviga,» lausub ta. Silt juhatab moeateljeesse Moeateljee asub Karksi-Nuia äärelinnas Tammede enda majas. Maimu ja Matti Tamm ostsid selle oma ühiseks eluasemeks ligi kolmkümmend aastat tagasi. Siis oli majakeses üksainus tuba, seegi põrandata. Endi käte jõul sai hoone mitu ruumi juurde ja teise näo. Kerkisid kõrvalhoonedki — ikka selsamal viisil, et kui mees haaras ühest lauaotsast, siis naine teisest. 1992. aasta sügisest õmbleb Maimu Tamm oma kodus kõrvalhoone pööningul. Toona oli ainus töökoha saamise võimalus ehitada tühjana seisev ruum õmbluskojaks. See on päikesepaisteline ruum, mille kolmes kandis on aknad. Eriti lai on neist üks, mille all asub õmbleja pikk töölaud. Aukohal on nimetu masin, mida hüütakse veneaegse määratluse järgi klass 22. Sellega õmbles naine Leola päevil ja selle omandas ta oksjonilt. «See masin on minuga täiesti harjunud,» ütleb õmbleja. Aga tal on ka Tšehhi päritolu Minerva, mille ta samuti sai oksjonilt, ja overlokmasin. «Elame normaalselt, sest teen tööd oma majas ega pea üüri maksma. Matti saab juba pensioni ning peab ka küülikuid. Me elame üldse maainimeste kombel aeda harides ning juur- ja puuvilja kasvatades,» räägib rõõmsa loomuga proua. «Ma olen praegu kõva poiss — mul on kahe nädala töö ees,» suurustab Maimu Tamm. On ka põhjust, sest enamasti see nõnda pole. Kohalik elanik tavaliselt õmblejat ei otsi, sest tal ei jätku selleks raha. Praegusajal tuleb ju oluline rõivaabi niinimetatud kaltsukatest ja valmisrõivaste poodides on teinekord soodusmüüke. Seda enam tullakse õmbleja juurde sooviga, et ta teeks sel viisil hangitud pealisrõiva parajaks. «Minu juurde tullakse harilikult kaugemalt. Üks naine sõidab näiteks Tartust bussiga,» kõneleb õmbleja. On siiski ka alalised kunded, mõned isegi seitsmekümnendatest aastatest. Äsja oli tulnud üks kohalik proua ning tahtnud vanale kostüümijakile uut nägu saada. Õmbleja siis õpetas, kuidas töö tellijale odavam oleks: harutagu ise vajalikud õmblused lahti ja tulgu uuesti. Lisaks tõi proua õmmelda paar pluusi, sest kangas oli ammuilma kapis seisnud. Oma tuttavatele tellijatele Maimu Tamm ka soovitab üht-teist, sest alaline õmbleja ju teab, mis kellelgi kapis seisab. «Praegu polegi mood kõige tähtsam. Oluline on hoopis värv,» rõhutab ta. «Mina ise tunnen end hästi sinises.» Selgi päeval oma ateljees on tal seljas sinine seelik ja vest ning selle all tooni võrra heledam pluus. Pruun värv väsitab Maimu Tamm ei saa aru, kuidas mehed suudavad olla pruunis ülikonnas. See värv ju väsitab! Oma tagasihoidliku loomuga abikaasale on ta soojalt soovitanud punast, mille too on õnneks ka omaks tunnistanud. Ja vanemad inimesed ei tohiks käia mustas või hallis, kui nad just mõnda säravat värvilaiku juurde ei sobita. Õmblusmasina all on oranž jakk. Seda õmbleb Maimu Tamm oma tütrele. Kristi elab Tallinnas nagu Tammede kaks poegagi. Ta on Tartu Ülikooli kaudu saanud raamatupidaja kutse ning töötab Balti-Ameerika ettevõtlusfondis. Tehnikaülikooli haridusega poeg Aavo hindab ühes firmas mööblit ning Bruno töötab sularahakeskuses. Vanem poeg Bruno on see, kes Karksi-Nuia Tammed esimesena vanaemaks ja vanaisaks tegi. «Pojapoeg Lauri on nii nunnu. Juba roomab,» lausub vanaema.
|
Tee koduleheks
