Pensionär Mati Prinzmann peab tihtilugu sõiduteelt pühkima maja taha kasvama pandud hõbepajude lehti, kuid ilusad on need pikkade hõbedaste lehtedega puud tema meelest ikkagi. Foto: Elmo Riig

«See on tegelikult vana kitsarööpmelise raudtee vagun,» ütleb pensionär, kui luua käest paneb ning sõiduteelt puulehtede pühkimisse väikese pausi teeb. Ta juhatab majakesse, milles on ruumi vaid kümmekonna ruutmeetri jagu.

Ukse kõrval seisavad raudahi ja -pliit, mis on pärit juba hoone vaguniks olemise ajast — ehitist kasutati omal ajal ilmselt soojakuna. Nüüd jäävad küttekehad maja niinimetatud köögiossa, mida «elutoast» lahutab raamaturiiul. «Elutoas» on pitskardinatega kaetud akende alla paigutatud veel diivan ning selle ette väike laud, millele on asetatud õunakauss.

Ubinad pärinevad sealtsamast majakese ümber asuvast aiast, kus lisaks kolmele õunapuule kasvab veel marjapõõsaid ning peenratäite kaupa lilli.

Jaamaülem sai vaguni pensionikingiks

Elukohaks see tilluke ehitis Prinzmannile siiski ei ole, rohkem aiamaja eest. Mehe kodu asub sadakond meetrit eemal, 1923. aastal ehitatud kunagises uhkes miljonäri elamus, mida asustab kolm perekonda.

Kuigi Mati Prinzmann on majakese eest hoolt kandnud juba ligi kakskümmend aastat, ei ole tema ise seda sinna ehitanud. Kokku on ehitisel praeguseks olnud kolm omanikku.

«Kui kunagi siin üks jaamaülem pensionile läks, pidid töökaaslased Vene aja kombe kohaselt talle midagi kinkima,» jutustab mees. «Raudteejaamal aga muud ei olnud kui vanu vaguneid ja neid oli küllaga.»

Et sel ajal, 1960. aastate algul, hakkasid Eestis moodi minema aiamajad ja suvilad, kinkisidki töökaaslased lahkuvale kolleegile aiamaale ülespanemiseks mahakantud vaguni. Jaamaülema kätte sai sellest tegelikult vaid pool — teine osa läks ühele naisele.

Äsja miljonärimajas toa saanud Mati Prinzmann oli ise tunnistajaks sellele, kuidas poolik vagun raudtee ääres asuvale vabale platsile paigutati. «Läksin juhuslikult mööda, kui nad siin kaevasid ja selle kahe autokraanaga kohale tõstsid,» meenutab ta.

Mehe teadmist mööda peaks vagunil vanust olema üle saja aasta ning see on Viljandis olnud sellest ajast saadik, kui siia raudtee rajati.

«Kuskilt olid nad toonud ka jämedaid, paari meetri pikkusi pajuoksi ja tagusid neid maa sisse,» jätkab Prinzmann. «Vesises maas läksidki need hõbepajud kasvama ning nüüd on nad juba igavesed suured — ajavad rämpsu ja oksad murduvad kogu aeg ära,» nendib mees majakese taga kasvavatest kõrgetest puudest kõneldes.

Nende lehti ta pidevalt sõiduteelt pühibki ning kärbib ka oksi. Ilusad on pajud pensionäri meelest aga ikkagi.

«Üks inimene ütles mulle kord, et mis ma jändan, võtku ma need pajud maha,» räägib Prinzmann. «Vastasin siis talle, et sellepärast ma osmiku siia ostsingi, et mulle need hõbepajud meeldivad! Nad on kenasti kasvanud ja pikkade lehtedega — kõik hõbedat täis.

Osmiku ümber oli prügimägi

Puude kasvades tekkis raudtee ääres probleem: möödakäijad hakkasid nende okste alla prahti tassima.

«Kraav oli kuhjaga prügi täis,» meenutab Mati Prinzmann. «Jaamaülem müüs enne oma surma osmiku ühele naisele, tema aga ei jõudnud seda siin koristada. Küll veeti siia autokumme ja bensiinitünne. Igasuguseid panne ja potte oli ümbrus kuhjaga täis. Aed oli ka maha vajunud ja poisikesed käisid siin lõhkumas,» jutustab ta.

«Pärast seda, kui koha enda kätte sain, tegin platsi korda. Olen siin nii palju niitnud ja koristanud!» nendib pensionär.

Peale ümbruse korrastamise ehitas kunagi metsakombinaadis mööblitislerina töötanud Prinzmann vagunile viilkatuse, et vesi enam tuppa sisse ei jookseks, ning pani seintele ja põrandale uued plaadid.

«Naine pahandas küll, et kas mul endal tööd vähe on, et sellist rämpsu koristada võtan, aga sai võetud ja tehtud,» räägib mees, kes lisaks sellele paigale kannab hoolt oma vanemate talukoha eest Suislepas.

«Kodu juures on meil veel üks maalapp ja naisel on tegemist linnas oma vanematest jäänud maja aias,» lisab pensionär. «Eks see koht siin ole ülearu küll, aga mis ma temaga ikka teen! Kas see oleks siis parem, kui siia prügimägi tekiks?»

Mati Prinzmann ütleb, et seaduse silmis vagunmaja ja selle ümber asuvat aeda olemas ei ole. «Maa siin minu oma ei ole, olen siin nagu migrant,» tõdeb ta.

Tegelikult pole olemas

Aastaid tagasi oli majakest uurimas käinud üks linnavalitsuse ametnik. «Ütlesin talle siis, et olen siin omavoliliselt. Et see ehitis on tegelikult juba 40 aastat käest kätte käinud ega ole kellelegi seni ette jäänud. Kui see on aga vaja ära lõhkuda, pole kellelgi midagi vastu öelda,» kõneleb Prinzmann, kelle arvamust mööda võib kõnealune maatükk kuuluda ka Edelaraudteele. Seni ei ole keegi majakese maha lõhkumist aga nõudnud.

Pensionär tunnistab, et aiamaja edasimüümisele, samuti selle väljaüürimisele pole ta mõelnud.

«Ega õige inimene siia tule ja kodutuid kardan ma kõige rohkem — iga päev karjatan neid siit ümbrusest minema,» nendib mees, kel on majakest hooldades tulnud palju ka vargustega kokku puutuda.

«Mõni inimene ütleb küll, et oi, ma saan sellest asjast kasu. Tegelikult saan vaid oma aega viita, muud ei midagi,» muigab mees.

Omanik

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.45