«Aga küsida tuleb ilusti ning ikka kombestikku arvestades koos teretamise, tänamise ja pärastise õnnesoovimisega,» õpetas Lukka-Jegikjan.

«Mardiks käimine on küll vana komme, aga mardid on alati uued ja laulavad ikka sellest ajast, milles nad ise parasjagu elavad,» lisas ta.

Viljandi Kultuuriakadeemia kolmanda kursuse huvijuhid sanditasid eile õhtul Kärstna vahel ja lõpetasid päeva sealses koolimajas andide jagamise ja mardipulmaga, kuhu olid kutsutud kõik külaelanikud.

Tudeng Meike Tomp on ise Kärstnast pärit (kauaaegne koolidirektor Ants Tomp on tema vanaisa) ja teab, et lapsed jooksevad külavahel marti igal aastal. Temagi on seda oma lapsepõlves teinud.

Meike Tombi sõnul lastakse Kärstnas marte lahkesti sisse ja andide leidmisega pole ka muret: nendeks sobivad õunad, sibulad ja küüslaugud.

«Aga marti võiksid joosta igas vanuses inimesed, mitte ainult lapsed,» leidsid tudengid. «Siis oleks lastel, kelle pealt mardikombeid õppida, pealegi on see nii lõbus.»

Õppejõud Lukka-Jegikjani väitel võib sanditamist võtta kui üht identiteedi muutmise võimalust.

«Rollimängud on ju tänapäevalgi moes ning siin saab vaene mängida rikast ja sulane peremeest,» rääkis ta. «Samuti annab mardipäev võimaluse öelda välja midagi, mida muidu ehk ei julgeks, ning kaerajaani tantsida neil, kes seda teiste ees avalikult teha ei söandaks.»

Õpetaja arvates on mardi- ja kadripäeva kombestiku kõige ilusam osa olnud ikka õnnistamine ja õnnesoovimine. «Kellele meist siis õnn ära ei kuluks ja miks mitte neid rahvakalendri tähtpäevi selleks ära kasutada!»

Tähelepanuväärne on seegi, et mardiks jooksmine on tänapäevani säilinud veel vaid mõnel üksikul maal. Ene Lukka-Jegikjan nimetas Eestit, Hollandit ja Ameerika Ühendriike.

«Ameerikasse viisid sanditamise kombe sakslased, aga Saksamaal on see praeguseks juba unustusse jäänud,» rääkis õppejõud. «Tähelepanuväärne on seegi, et laulu «Laske sisse mardisandid» oskavad kõik eestlased.»

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3