Oli kõigiti loogiline, et Mõisaküla linnapea Aule Kikas pärast viimast linnavolikogu istungit lahumisavalduse lauale lõi. Seda sammu ei tohiks tõlgendada lapsiku jonnina, sest poliitikas kehtivad teatud mängureeglid, millest väljaspool ei ole võimalik edukalt ja efektiivselt omavalitsuse elu korraldada.

Kui kanda Mõisakülas juhtunu riigi tasandile, tähendaks see seda, nagu paneks Riigikogu võimuliit ametisse Euroopa Liiduga ühinemist pooldava valitsuse, ent teeks ise kõik selleks, et taas Venemaa rüppe naasta. Igaüks saab aru, et midagi sellist ei ole võimalik.

Samal teemal: Mõisaküla linnapea esitas lahkumispalve (39)

Ka linnavolikogu seisukohad peavad ühtima täidesaatva võimu ehk siis linnavalitsuse omadega. Vastasel juhul on tegemist võimukonfliktiga, mille lahendamiseks on kaks võimalust: vaidlusalused küsimused kas otsustatakse ümber või seatakse ametisse selline linnavalitsus, kes on volikoguga ühte meelt.

Mõisaküla puhul tähendab see seda, et volikogu kas tühistab Pärnumaaga liitumise plaani või peab hakkama niigi kriitilises olukorras otsima uut linnapead. Kerge see kindlasti ei ole, sest tõsistes majandusraskustes vaevleva linnakese meeri kabinet ei ole just unelmate töökoht.

Pärast viimast volikogu istungit valitses Mõisakülas üsna arulage olukord. Linna tegevjuhid olid juba teinud esimesi arvestatavaid pingutusi Abja ja Halliste vallaga ühinemise nimel, kuid volikogus enamuses olev valimisliit Üheskoos ei pidanud seda millekski. Arusaamatutel põhjustel polnud koalitsiooni kuuluvad inimesed omavahel kokku leppinud, millises suunas nii olulises küsimuses tahetakse liikuda.

Ja nüüd ongi tulemus käes! Selle asemel et otsida kiireid lahendusi Mõisaküla rahamuredele, ollakse sunnitud auru kulutama kemplemisele. Kaotajad ja kannatajad on aga Mõisaküla elanikud, kellel ei õnnestu veel nii pea näha, et nende kodulinnas midagi paremuse poole liikuma hakkab.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0