Ennuvariku pererahvas Aivar ja Airi Kõva on uhked oma kodu ja laste üle. Foto: Peeter Kümmel

Mida arvata abielupaarist, kes käib riigitööl, peab loomi, harib põldu, hoiab kodu kaunina, tegeleb harrastuskalastamisega ja võtab kõik selle kokku ühe lausega «Millegagi peab ju tegelema»?

Just niimoodi ütlevad nagu ühest suust Laanegu talu pererahvas Maarika ja Kuldar Mõtus. Nemad kasvatavad paarikümnel hektaril teravilja, kartulit ja köögivilja ning peavad kümmet siga, seitset pulli, vasikat ja lüpsilehma. Perenaine on ametis Tarvastu Erihooldekodus, peremees puidufirmas Roni REM palgitõstukil.

Laanegul ei tehta vahet, kes millist tööd teeb. Kui Maarikat parasjagu kodus pole, lüpsab Kuldar lehma ja annab loomadele ninaesise ette. Kui aga Maarikal on vaba päev, saab Kuldar töölt tulles põllule kündma sõita.

Talutoimetused pole meelakkumine: loomi talitama tuleb hakata kella viie-kuue paiku, sõltuvalt sellest, kas tuleb sel päeval palgatööle minna. Tuppa jõutakse taas hilisõhtul, sest talitamine võtab tunni-poolteist.

Tänavu oli Laanegu maadel otra, kaera ja suvinisu 18 hektaril. Sügisel külvati seitsmele hektarile talivilja.

Saagiga jääb peremees rahule. «Vili läheb oma loomadele ja kui üle jääb, siis ka müüki,» ütleb ta. Maad on talul kahes kohas.

Peremehe sõnutsi teevad põldudele liiga haneparved: linnud kisuvad orase maast üles ja selle asemel hakkab lokkama umbrohi.

Kõik vajalikud masinad on talul olemas. Nagu paljudel sealtkandi meestel, on Kuldar Mõtusel ka vana Vene päritolu linttraktor. Ainult vilja koristamas käib naabrimehe Arno Tafenau kombain.

Hobid iluaed ja kalapüük

Mõtused tulid Laanegule 1995. aastal. Sellest saadik on peremees ehitanud küüni ja puukuuri, teinud korda maja ja lauda ning ehitab nüüd garaaži ja remondib maja teist korrust.

Maarika Mõtuse uhkus on iluaed. Täielikult tema hooleks on talu muru pügamine. Niitmist vajavat maad pole aga sugugi vähe: seda tööd tuleb teha aias, maasikapeenarde vahel ning teeäärtes.

«Vanasti oli siin suur viljapuuaed, ent palju puid on välja läinud. Istutame ploomi- ja õunapuid pidevalt juurde,» räägib perenaine. Tee äärde tahavad Mõtused heki istutada, et läänetuult õuele puhumast takistada.

Laanegu iluaeda kaunistavad kõikvõimalikud taimed: pargiroosid, maranad, kadakad, viirpuud... «Pidevalt ostan uusi liike juurde,» ütleb Maarika Mõtus.

Pere peab ka mesilasi, kokku kaheksat peret. Osa tarusid on kodu juures, osa paari kilomeetri kaugusel Õmblejal.

Kui jutt läheb hobidele, tõmbuvad Maarika ja Kuldar Mõtuse näod naerule. Üks hobi on neil ühine: mõlemad käivad kalastamas ja seda nii suvel kui talvel. Maarika Mõtus meenutab, et kord oli ta parim üleriigilisel kalastusvõistlusel. «Võiduraha eest ostsin kolme tuhande kroonise õngeridva,» muigab ta.

Praegu käivad abikaasad üheskoos Võrtsjärve mängudel ja Suure-Jaani järvel kalapüügivõistlusel.

Ennuvarikul kasvab lüpsikari

Ennuvariku talu näitab kätte poolel Mustla—Väluste teel püsti pandud suunaviit. Selleks, et piimaauto teaks, kuhu sõita — juhid pidavat piimaringil sageli vahetuma.

Ennuvariku on mahetalu ning peamine tegevusala on piimakarjakasvatus. Karjamaal uitab kuusteist lüpsilehma ja kaheksa lehmmullikat.

Peremees Aivar Kõva kõneleb talu muredest. Nimelt ostis ta Pärnumaal karjapidamise lõpetanud talumehelt kuus lehma ja tiine mullika, piimakvooti nendele aga kaasa ei saanud. Nii on talul seitse kvoodivälist piimaandjat. Nendele piimakarjatoetust ei maksta, sest selle arvestus käib kvoodiliitrilt.

«Mulle öeldi, et oleksin kvoodi saanud, kui oleksin talult koos lehmadega ka maa ostnud. Nüüd läks see reservfondi,» jutustab Aivar Kõva.

Peremees küsis reservfondist 40 tonni kvoodilisa, sai aga vaid 2,7 tonni. Praegu lüpstakse Ennuvarikul juba ületoodetud piima.

«Küsisin büroost järele, kas mind pannakse nüüd vangi. Mulle vastati, et siis, kui üleriigiline piimakvoot lõhki läheb, saan ma trahvi,» lisab mees. Tema hinnangul on väiketootjal lisakvooti raske saada.

Põhikari on Ennuvarikul veel välja kujunemata ja lautki pooleli — uuele sõnnikuhoidlale sai just põrand valatud. Piimaauto jõudis taluõuele esimest korda möödunud aasta 2. augustil. Enne seda oli aegu, mil Kõvad vedasid piima küla mööda tasuta laiali, et seda maha valama ei peaks ja vähemalt keegi sellest kasu saaks. Perenaine Airi tegi ka juustu ja kohupiima.

Teise murena nimetab Aivar Kõva elektriliini madalat pinget — talu asub liini lõpus. Näiteks kui perenaine paneb toas pesumasina järele, võib piimajahuti välja lülituda. Ükskord leidiski hommikul lauta läinud peremees sel põhjusel piima jahutis sooja olevat.

«Eesti Energiast vastatakse viisakalt, et nemad on mu muredega kursis, aga omaette alajaama lubatakse mulle alles 2013. aastaks,» kurdab mees.

Ennuvarikul kasvatatakse enda tarbeks veel kartulit ja köögivilja. Segateravilja oli tänavu kümme hektarit ja see läks rullisiloks.

Naabrid on vahvad

Aivar Kõva on Ennuvarikul elanud kogu oma elu. Perenaine Airi tuli sinna pärast abiellumist. Mõne aasta pärast ostsid noored vahepeal kolmele perele koduks olnud maja ära. Nüüd on nende kodu ja selle ümbrus kauni näo saanud. Ka Ennuvarikul on paljude lillede ning ilu- ja viljapuudega aed.

Peremees ütleb, et on lauda ümbrusesse täiteks vedanud tonnide kaupa maakive ja kruusa. Ühe iluaeda ehtiva meteoriidisarnase kivi kohta räägib ta, et oli näinud seda maapõuest välja ulatumas. Kui ta oli üritanud kivi lahti kaevata, selgus, et rahnul ulatus maa peale vaid imepisike osa, ja appi tuli võtta traktor.

Airi Kõva ütleb pisut kurvana, et maainimest tehakse endiselt kõvasti maha. «On kujunenud selline arvamus, et maal ollakse juba lõunast saadik maani juua täis, aga nii see ju ei ole. Meil on ümbruses vahvad inimesed.»

Aivar Kõval on hea meel selle üle, et maal saavad talupered omavahel hästi läbi. Tiia ja Arvo Kleini Saariku talu, Sirje ja Toomas Alliku Säga talu ja Ennuvariku tõttavad vajaduse korral ikka üksteisele appi.

«Võtame kas või mu naabrimehe Rein Leinuse. Üleaedsetena pole me kunagi tülitsenud,» kiidab Aivar Kõva. Häid sõnu ütleb ta ka Linnamäe peremehe Kalev Nukka kohta.

Teisest naabrist, Undi talu peremehest Anton Peegist jutustab Aivar järgmise loo. Nimelt ajanud maakorraldaja midagi sassi ja andnud ühe vaba maatüki nii Undile kui Ennuvarikule. Ühel hommikul tuli Undi traktorist sinna kündma. Kui Aivar Kõva Anton Peegile helistas, tõttas too kohe ametiasutustesse asja selgeks tegema. Ja seda sugugi mitte oma kasuks keerama, vaid kõike nii korraldama, et mõlemad mehed rahule jääksid.

Hakkajad lapsed

Kõvade peres on neli last: neiueas Õnnela ja Kälina ning neist mõnevõrra nooremad Kerro ja Kermo. Õnnela on sporditüdruk, Kälina tegeleb kunstiga, poisid on tehnikamehed.

15-aastane Kerro Kõva on võidusõitjana tuntust kogunud. Ta ehitas endale rahvasuus bagiks nimetatava võistlusauto ja treenib koos Tanel Tepandiga tolle vanaisa Lembit Kõva käe all.

«Kerro teenib ise raha ja ostab selle eest autoosi,» lausub isa.

Mullu tõi Kerro Vastseliina lumerallilt teise koha, ülemöödunud nädalavahetusel võitis aga Suislepa lennuväljal peetud sõiduautode sprindidistantsi noorteklassis.

Aivar Kõva on läbi aegade edukas tõstja olnud. Tema riiulit ehivad paljud autasud, viimane neist on tõstjakuju tekstiga «Eesti meister 2006».

Mees ütleb, et tahaks jällegi koolipoisse treenima hakata. Selleks on ta juba ka kangi ja kettad hankinud. Et aga võimlas pole kohta, kus neid hoida, ootavad sporditarbed oma aega Kõvade kodus.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0