Koguva vanimate talude perekondlik järjepidevus ulatub XVII sajandisse. Praegugi on küla hooned peamiselt nende kunagiste esivanemate järglaste käes. Koguvas on ajast aega elanud vabatalupojad Schmuulid kõrvuti pärisoriste teomeeste Tüüridega. Foto: Jaan Vali

Kui sa aga käe spontaanselt otse silmade kõrgusel kiikuva punase kirsimarja järele sirutad, kostab läheduses kellegi korralekutsuv koputus aknaklaasile. Pöörad ringi, et vabandada, aga ükski kardin ei liigu ja väikseimgi vari ei reeda inimest. Oled arvanud, et vaatled tasahilju külaelu, aga selgub, et vaadeldav oled hoopis sa ise.

Koguva on kõikide oma ebakorrapäraselt asetsevate talude ja nendevaheliste teedega Eesti talurahvaarhitektuuri üks väljapaistvaid näiteid. Siiski ei ole see vabaõhumuuseum, vaid reaalselt eksisteeriv küla, spontaanse naabrivalve ja suhetega, mille kirjutamata reeglid ulatuvad aegade taha.

Turistide liikumise kõrghooajal võivad koguvalased end vaadeldavate puuriloomadena tunda — nende lehmaajamisaeg ja heinte lakka lükkamine ning muud toimetamised on linnavurlele peopesal kommenteerida.

«Aga sellesse tuleb huumoriga suhtuda,» ütleb Laasu talu perenaine Kadri Tüür. «Mina näiteks panin oma aknale puust lamba. Kui võõras juhtub aknaruudust tuppa kiikama, vahib lammas talle sealt vastu!»

Traditsioonid ja tänapäev

Koguva põhituumiku moodustavas seitsmeteistkümnes talus elab aasta läbi paarkümmend inimest. Mõnes talus on mitu leibkonda, teistes käiakse ajuti.

Koguva puhul on erakordne see, et talud on kõik nende algsete esivanemate järglaste käes. Ehk vaid ühe erandiga. Pärdi viimasel omanikul polnud testamenti tehtud ja koha uueks omanikuks sai pärast selle enampakkumisega müüki üks soomlastest vanapaar.

Siiski ei ole Koguva enam seesama, mis ajaloost teada ja raamatutest lugeda: et küla õuedel jätkub laste kilkeid ja väljakutele koguneb õhtuti noori, et igas majapidamises on loomad ning ümberkaudsed heina- ja karjamaad on kõik kenasti niidetud, et kiviaiad on võsastumata, rookatused terved ja varahommikuti lähevad mehed Koguva rannast paatide popsudes merele.

Tänapäeval käib kiviaedade ja rookatustega küla tutvustuse sisse kindlasti see, et suvekuudel võivad sealsed kodumajutusega tegelevad talud paigutada öömajale kuni seitsekümmend puhkajat ja et külas töötab restoran, kus võib lõunatada 80 inimest. Et Koguvas on igal suvel lahti Kunstitall, kus müüakse käsitööd ja korraldatakse kunstikursusi.

Küla ilmesse on aga tekkinud võõrapäraseid kaunistusvõtteid ja iluaianippe ning kitšimaigulist reklaami.

Muidugi ei ole keset ajaloolist Koguva küla kuhugi kadunud Muhu Muuseumi talud. Muuseumi keskmeks on kirjanik Juhan Smuuli sünnikodu Tooma, mis on üks kolmest vanemast Koguva vabatalupoegade ehk postimeeste talust.

Välja talus paikneb keskusehoone ja sinna on üles seatud Muhu väga suurepäraste etnograafiliste tekstiilide näitus. Väike külakoolimaja, kus aastail 1876—1923 omandas alghariduse mitu põlve koguvalasi, on samuti muuseumi eksponaathoone.

Muhu Muuseumi teadur Ago Rullingo pani hiljuti kokku aukartustäratavalt mahuka entsüklopeedilise teose «Muhumaa. Loodus, aeg, inimene».

Ta ütleb, et ei saa end paraku pidada põlisasukaks, sest on Koguvas elanud vaid viimased kolmkümmend aastat.

Rullingo teadmised Muhust on aga ülipõhjalikud, mis sest, et ta ei ole ajaloolane, vaid eesti filoloog. Aga ehk sellepärast on teos Muhumaast ka oma kõige spetsiifilisemates peatükkides väga kaasakiskuvalt kirja pandud.

Ago Rullingo töötas kuuekümnendate aastate lõpul ja seitsmekümnendate algul Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituudis, kus kohtus Koguva kaluriperest Käsprilt sirgunud filoloogi ja folkloristi Alviine Schmuuliga. See kohtumine muutis mõlema elu. Nad abiellusid ja elavad juba aastaid Koguvas. Alviine on Muhu Muuseumi juhataja ja Ago selle teadur.

Seminar otsis Koguvale tulevikku

Koguva küla ajaloolisest ja kultuurilisest väärtusest tegi augusti keskel Vanatoa talu õuel kokkukutsutud seminaril ülevaate just Ago Rullingo.

See Muinsuskaitseameti kokku kutsutud seminar Koguva olukorrast ja tulevikust püüdis mõtteid peas liikuma panna just muhulastel endil.

Küla tuleviku võtmeküsimus on Koguva inimesed.

Laasu talu perenaine Kadri Tüür, kes on Eesti Kirjandusmuuseumi teadur ja kel parasjagu on õpingud pooleli Tartu Ülikooli semiootika doktorantuuris, ütleb, et Koguvas ei ole tugev mitte ainult põlvest põlve edasi kandunud materiaalne, vaid ka vaimne pärand.

Ago Rullingo kokku pandud Muhumaa raamatust on lugeda, et Koguva küla ajalugu jälgitakse juba 1532. aastast alates, mil Liivimaa ordumeister Wolter von Plettenberg läänistas ühele oma talurahva vanemale, Hanskele kahe ja poole adramaa suuruse vabatalu.

On erakordne, et see keskaegne eestlasele antud vabaduskiri on seniajani säilinud. Rariteetne pärgamentürik on hästi loetav tänapäevalgi ja praegu hoiul Saaremaa Muuseumis.

Vabaduskiri tõendas igaühele, mida võivad Hanske ja ta pärijad Muhu saarel, väina laidudel ja vetel vabalt ja rahulikult omada, vallata ja pidada. Siiski selle nõudmisega, et Hanskest sai Maasilinna ordufoogti käskjalg, kes oli kohustatud pidama üht head sõjaratsut, lisaks sellele tegema foogtile igal aastal ühe kostituse.

Hansekele kuulunud Koggi vabatalu jagunes hiljem ta järglaste vahel, kes võimude — Taani, Rootsi, Vene — vaheldumisest hoolimata säilitasid oma vabaduse ja privileegid.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.5