Baikali lähedases Tanguti külas leidsid eesti mehed üles Heldur Oti (trepil ukseavas), kes kodumaalasi küll eesti keeles tervitas, kuid kaugeid külalisi tuppa siiski ei kutsunud. Vasakul Ants Missik koos ühe oma reisikaaslase Tõnu Meidraga. Foto: Mart Missik

Sel suvel sai Ants Missiku unistus teoks. Sõidupiletid üle Moskva Irkutskisse ja tagasi kinkis talle juubeliks vandeadvokaadist poeg Mart.

«Tegelikult käisime seal neljakesi,» alustab Ants Missik oma lugu. «Koos mu poja kolleegi Tõnu Meidra ja nende ühise tuttava Alar Tõruga — nemad 30- ja 35-aastased mehed ning mina, 70-aastane pensionär.»

Saatusel oli kaks teed

Praegu Tarvastu kandis Kaarlimõisas koos oma naise Silviga juba seitsmendat aastat talukohta pidav pensionär Ants Missik oli 1949. aastal 15-aastane poiss, kelle ema ja õde olid 25. märtsil viimastel minutitel enne küüditamise lõppu Mustlast Siberisse viidud. Ants redutas neil saatuslikel tundidel metsas küünis ning pääses kaasavõtmisest.

Poolteist kuud hiljem sõitis ta oma kulu ja kirjadega Baikali-äärsesse kolhoosi Leninskaja Zarja perekonnale vabatahtlikult järele.

«Mul ei olnud teist võimalust,» on ta veendunud. «Kool oleks mul siin Eestis kindlasti pooleli jäänud. Ei olnud siin enam kedagi, kellele oleksin võinud toetuda. Isa arreteeriti 1945. aastal, tema suri vangilaagris juba 1947.»

Burjaatia paistis siiski paradiisina

Ants Missik ei kahetse, et ta lapsena emale ja õele kaugele Burjaatiasse järele sõitis ja sinna kaheksa aastat oma noorusest pani.

«Muidugi ei suuda ma tolleaegset elu Eestimaal ette kujutada, aga arvan, et minu saatus siin oleks kujunenud kardinaalselt teistsuguseks kui Irkutskis,» räägib ta.

15-aastane Ants Missik jõudis 1949. aasta suve algul Kuiti külla ning leidis oma ema ja õe, naabrinaise ning Kõpu kandi vanurid ühest kolhoosiklubi saali vaheseintega osadeks jaotatud lahtritest. Samasse klubisse oli veel mahutatud kümme leedu perekonda, enamikus naised ja lapsed. Juba esimesel suvel hakkasid tööjõulised mehed maju ehitama ja enne uut talve said eestlased omaette elama.

Ants Missikul on hästi meeles, kuidas ta pärale jõudes koos naistega kõigepealt kolhoosi aidas vilja tuulamas käis, et kuidagi hinge sees hoida. Püksitaskutes koju viidud terad sai kuu lõpul veskile viia.

Ants Missik taipas tollal sedagi, et küüditamispäeva viimasel minutil kinninabitute Burjaatiasse sattumine oli neile inimestele vedamine.

Oma lähedastele rongivagunis kahe kuu pärast läbi Siberi järele loksudes nägi ta oma silmaga lagedat Novosibirski stepivööndit ja lehmasitaga krohvitud muldonne. Irkutski ümbrus tundus selle kõrval paradiisina: ümberringi lõputud mäeahelikud, all orgudes looklesid jõed ning silmapiiril sinasid Sajaanid.

Kuiti külast värvati Ants Missik mõne aja pärast Ida-Siberi söekaevanduse keskuses Tšeremhovos asuvasse tööstuskooli. 1952. aastal astus noormees kohalikku õhtukeskkooli.

Kui Missikud 1957. aastal Siberist tagasi Mustlasse jõudsid, ei leidnud nad oma kodu enam eest. Elumaja oli kütteks lõhutud, alles oli ainult lävekivi.

Ometi loksus elu pikapeale paika. Emale anti korter kolhoosielamusse ja õde jätkas Irkutskis alustatud ajalooõpinguid Tartu Ülikoolis.

Ants Missikust sai tallinlane, kes töötas pärast Tallinna Polütehnilise Instituudi kaugõppeosakonna lõpetamist nelikümmend aastat ühes pealinna konstrueerimisbüroos. Alles pensionipõlves leidis ta võimaluse muretseda endale nende kunagise Tarvastu kodutalu naabruses uus elumaja ja see korda teha.

Ants Missik on oma praeguse eluga väga rahul, hoolimata sellest et öösiti räägib ta mõnikord ikka veel vene keeles ja näeb unes, et püssimehed ajavad teda taga.

Burjaatia sai veel kord ära nähtud

Nüüd oma Siberi-teel olles veetis Ants Missik koos kaaslastega neli ööd-päeva Moskva—Irkutski rongis duširuumiga kupeevagunis ning lõunastas hea teenindusega restoranis.

Ants Missik kohtus lõpuks igatsetud Baikaliga, sest pool sajandit tagasi keskenduti oma külakeses kõigepealt ellujäämisele ja Baikal jäi nägemata. Ta sai poeg Mardile näidata Ida-Siberi loodust ja seletada veel kord kõike, millest aastate jooksul peres nõnda palju juttu oli tehtud.

Ants Missik käis tuttavates paikades ringi, vanad fotod taskus. Nii võis ühe või teise kohaliku inimesega juttu tehes tundmatuseni muutunud paikades siiski selgust saada. Muidugi juhul, kui vindised ja tööpuuduses vaevlevad burjaadid küsimuse mõttest ikka aru said.

Missik tundis ära Tšerem-hovo tööstuskooliaegse ühiselamu, kus praegu asub lasteaed, ning tol ajal eestlaste ja leedukate ehitama hakatud partei rajoonikomitee maja.

Teed endisse kolhoosi Leninskaja Zarja otsisid mehed tükk aega. Kohalikega jutu ajades selgus, et eestlasi ja leedulasi mäletatakse küll, mõnda isegi nimepidi.

«Meile juhatati teed naaberkülla Tangutti, kus seniajani elavat keegi Oti-nimeline eestlane,» teeb Missik korraks oma jutus kõrvalepõike.

Võõraste keskel üksi ja kibestunud

Eduard Ott, samuti Viljandimaalt küüditatu, abiellus Siberis burjaaditari Maiaga ja neil sündis poeg Heldur. Pärast vabaks saamist 1957. aastal naasis Eduard perega Eestisse. Poeg Heldur õppis mõne aasta Mustla koolis, kuid Ottide peres tekkinud lahkhelide pärast sõitis Eduardi naine Maia koos oma pojaga 1975. aastal Burjaatiasse tagasi.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.83