PÄEVAINTERVJUU: Varastatakse just lühematel distantsidel
28.08.2004 00:01
Onu Säärik
Kommenteeri | Loe
kommentaare
Kes on viitsinud olümpiamänge vaadata, on näinud ka, et paljud sportlased kipuvad jooksude startides varastama ja siis on turvameestel pikavarbameeste tabamisega palju vaeva.
Olümpiamängudel töötav turvamees Ken Steele, kui suur see varastamise probleem sportlaste puhul on? Kõik oleneb tegelikult spordialast. Enim varastatakse lühematel jooksudistantsidel 100 meetrit, 200 meetrit ja 110 meetrit tõkkeid. Kõige jultunumad ongi sprinterid, kes paistavad arvavat, et kui nad on piisavalt kiired, võivad nad ka karistamatult varastada. Samas pikamaajooksjad on tunduvalt distsiplineeritumad. Kuidas turvamees sprinterit taltsutab, kui ta teda jooksu stardis varguses kahtlustab? No kõigepealt paneb ta pistolist paar pauku hoiatuseks õhku ja kui see varast ei peata, võib vabalt järgmise laksu pihta põrutada. Seni pole seda minu teada veel kahjuks vaja läinud. Üldiselt on kroonilisemate varaste näod meil juba teada ja kui selline starti tuleb, oleme eriti tähelepanelikud. Kui tihti jooksjat alusetult varguses kahtlustatakse? Paraku võib tõesti mõnikord nii juhtuda, sest ei tehnika ega inimesed pole eksimatud. Üldiselt on meil paigutatud starti turvakaamerad, kust saame vaieldava momendi üle kontrollida. Kas vastab tõele, et turvamehed jälgivad jooksjaid hirmus täpselt ja käivad neil tihti varjamatult seetõttu lausa järel, sest kõik sportlase varastatud sekundikümnendikud tuleb neil endil pärast kinni maksta? Ma ei kommenteeriks seda. Kas ainult jooksjad varastavad? Kaugeltki mitte. Näiteks kaugus- ja kolmikhüppajad on samuti parajad varganäod ja nende üleastumiste kohta peame arvet. Samas tuleb kiidusõnu öelda vettehüppajate kohta, kes väga harva üritavad varastada. Paari aasta eest olevat mõningatel tiitlivõistlustel olnud tavaks, et turvamehed ei andnud kinnipeetud pisivarast võistluste kohtunike kätte, vaid peksid ta lihtsalt läbi? Ma taas ei kommenteeriks seda.
|