Juttu tuleb hobusest, vandaalidest, kullavargusest, roosiaiast ja olümpiamängudest ning Vabadussõjast. Ja loomulikult sellest koledast poeloksist seal raamatukogu vastas. Nii et ärge kuhugi minge ja lugege edasi!

Panime vandaalid kinni!

Kui teile võis vahepealne paus hirmus pikk olla, siis minul möödus see kuu aega nagu ratsutades.

Eks oli ka hulganisti tegemist. Nagu te kindlasti lehest lugesite, lõhuti vahepeal mitu korda mu hobuse ratsmeid ja tuleb tunnistada, et erinevalt esimesest korrast oli nüüd küll tegemist sulaselge vandalismiga.

Nüüd pole aga juba mitu nädalat midagi sellist kuulda olnud, onju? Teate ka miks mitte? Vat sellepärast, et me klaarisime Pihlaku-poisiga selle asja omavahel ära ja toppisime nende vandaalide urud (nagu pimedaks läks, pugesid need limukad ju mäeserval asuvatest urgudest nagu vihmaussid välja!) lihtsalt munakividega kinni. Pihlaku-poiss muudkui tassis Pika tänava otsast kive ja mina suskasin need muudkui auku.

Esimesel nädalal pärast seda ettevõtmist võis kivide tagant kuulda veel summutatud kiunumist, kuid nüüd on vaikus majas. Loodetavasti igaveseks.

Ühel hilisel õhtul tuli aga minu juurde proua linnapea, sikutas hobust hellalt ratsmeist ning moosis mind pikalt, et ma raekoja taha tema uhket roosiaeda vaatama tuleksin. No minu ajal kutsus ikka meesterahvas naise välja, aga ju tänapäeval käivad asjad teisiti.

Uurisin siis jalutuskäigu ajal muu hulgas, et kus võiks Viljandis olla lemmikloomade surnuaed ja mida ma kuulsin — Viljandis polegi sellist kohta! Kui mu suksu näiteks ühel halval päeval otsad annaks, polekski sellist paika, kuhu ta matta! Eelmine linnapea olevat küll lubanud selle koha teha, aga praegune arvas, et surnud loomadest rohkem on vaja tähelepanu pöörata elus inimestele. Ja too uus roosiaed peaks inimesi kõvasti rõõmustama.

«No oleks võinud minu käest nõu küsima tulla, kulla proua,» ütlesin ma talle. On ju ka võimalus, et mõlemad ilusad ettevõtmised saavad teoks.

Selgitasin, et kui oleks õigel ajal minu käest küsitud, oleksin ma selle lemmikloomade surnuaia sinnasamma raekoja taha teinud! Sinna, kus praegu kaks roosi kolmes reas seisavad. Inimesed oleksid ju oma lemmikute haudadele niikuinii lilli toonud! Kui praegune nn. lilleilu külmade ja lume saabudes otsa saab, siis haudadele tuuakse lilli aasta läbi.

Nüüd on vist juba hilja sinna mõnda lemmiklooma matma minna, või mis?

Dopinguga kaotad alati!

Kui ma selle teema juurest nüüd sujuvalt olümpiajutu juurde ei läheks, peaks nii mõnigi lehelugeja mind eluvõõraks kujuks. Pealegi olin ma ju Pätsu ajal olümpiakomitee esimees. Ja olümpiast rääkides ei saa kuidagi mööda minna dopingust. Ma ei saa lihtsalt aru, kuidas need sportlased ära ei õpi, et valskusega kaugele ei jõua?

Seda näitas ilmekalt juba Vabadussõda. Kui tiblad üle piiri tulid, oli suur osa neist silmini dopingut täis. Panime nad lahingu ajal kusele ja pooled neist saatsime kohe üle Narva jõe tagasi, sest piss oli neil kemikaale nii täis, et kuivatas rohu ja peenemad puud sekunditega. Kui nad oleksid kõik ausalt puhastena võitlema tulnud, oleks meil kõvasti rohkem rappimist olnud.

Kas Viljandi kuld Kreekasse?

Aga ega nad sellest õppinud! Üks nende naiskuulipilduja astus Ateenas sama reha otsa ja peab nüüd oma sohikulla ära andma. Kuid ei! Ka siis ei jäta tibla jonni, vaid laseb ebaseaduslikult saadud väärismetalli kodumaale smuugeldada, et seda koos meie presidendi ametirahaga oma räpase teki all öösel piiluda.

See on kui nakkus, nüüd on nad ka meie hõimuvelle sellesse tõppe nakatanud.

Kreekas jagatava kulla juurest jälle lupsti! tagasi koduse kulla juurde, mis 800 000 krooni väärtuses ikka veel kuskil ringi hulgub. Ma siiski ei taha uskuda, et see vargus kuidagi olümpiamängudel jagatava kullaga seotud oleks. Kreekast on siia lihtsalt jube kauge tulla ja pealegi ei näinud need vargad sugugi kreeklaste moodi välja. Polnd nad midagi paljad ja valgesse linasse mähitud...

Ah et kust ma tean? No vat, sellest leht kirjutas, et turvameeste eksitamiseks lõid pätid mitme Viljandi asutuse aknad sisse, aga sellest, et üks suli minu hobuse ratsmeid kiskuma tuli ja suksule jalaga kubemesse andis, ei ole midagi kõssatud. No eks nad teadnud ju, et oma plaani õnnestumiseks oli lisaks turvameestele vaja ilmtingimata ka mind rivist välja viia.

Näe, tahtsin veel rääkida paar sõna sellest Lihula mälestussambast ja tollest koledast südalinna poest, aga ei saa. Pihlaku-poiss tuli väikse taskutelekaga ja nüüd hakkame koos moodsat viievõistlust vaatama. Olgem ausad, vanamoodne viievõistlus meeldis mulle rohkem, aga eks aeg lähe edasi. Järgmise kohtumiseni siis!

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3