Julius Kitsing sündis 1. augustil (vana kalendri järgi 20. juulil) Viljandimaal Vana-Tänassilma vallas Lokuta metsavahi Jaak Kitsingu pojana.

Ta õppis kohalikus külakoolis, kihelkonna- ja Viljandi kreiskoolis ning Tartu gümnaasiumis. Aastail 1891—1894 tudeeris ta Tartu Ülikoolis algul ajalugu ning hiljem matemaatika- ja loodusteaduskonnas põllumajandusökonoomikat. Ülikooli lõpetamise järel astus ta 1894. aasta kevadel Peterburi Metsainstituuti, mille ta lõpetas kahe aasta pärast esimese järgu õpetatud metsateadlase diplomiga.

Instituudi lõpetamise järel töötas Julius Kitsing lühikest aega Kaasani kubermangus ja kolm aastat Pärnumaal Kilingi kroonumetskonnas abimetsaülemana. Viis aastat oli ta Kostroma kubermangus metsataksaator ja aasta Vologda kubermangus erametsade järelevalve korraldaja. Viimasel töökohal saavutatud edu eest annetati talle Stanislavi ordu 3. järgu teenetemärk.

Aastail 1902—1918 oli ta Vilniuse kubermangus metsaülem ja revident.

Algas töö Eesti heaks

1918. aasta sügisel tuli metsateadlane tagasi Eestisse. Lühikest aega oli ta Viljandi maakonna metsaülem, seejärel Tallinna põllutööministeeriumi metsaosakonna sekretär ja sama osakonna juhataja. Sealt algaski tema vastutusrikas töö noore Eesti Vabariigi metsanduses.

1919. aasta maikuus reorganiseeriti senine metsaosakond Metsade Peavalitsuseks, juhatajaks sai Julius Kitsing. Algas ulatuslik töö endiste mõisametsade riigistamisel ja nende valitsemise korraldamisel. Riikliku metsavalitsuse organiseerimine ja metskondade väljakujundamine saigi Kitsingu elutööks.

10. oktoobril 1919 Asutavas Kogus vastu võetud metsaseadus tunnistas kõik endised mõisametsad Eesti Vabariigi omandiks. Ent maaseadust ei saadud kohe kasutusele võtta ning paljud senised omanikud hakkasid metsi laastama. 8. jaanuaril 1920 andis Metsade Peavalitsus korralduse raiumise kontrollimiseks ja vajadusel selle peatamiseks.

Paljudel mõisametsadel puudus majandamiskava või ei saadud neid endistelt omanikelt kätte. See valmistas raskusi tööde kavandamisel ja raienormide määramisel. Muude kütteainete puudumise tõttu tuli riigi kütusega varustamiseks eraldada suuri lageraiealasid eriti seal, kus kütust oli kergem välja vedada.

Kursustest ülikooli metsaosakonnani

Sel ajal oli Eestis suur puudus kvalifitseeritud metsaametnikest ning palju metsaülemate ja abimetsaülemate kohti jäi täitmata. Kaadripuuduse esialgseks leevendamiseks korraldati 1919. aastal Võlla metskonnas lühiajalised kursused, mida juhendas Andres Mathiesen. Õppisid peamiselt metsanduslike eelteadmistega keskharidusega isikud. Mõnestki sai hiljem metsaülem.

1920. aasta sügisel otsustas Metsade Peavalitsus korraldada Tartu Ülikooli juures metsanduskursused. 20. oktoobril alanud ja järgmise aasta 20. juulini kestnud kursusi juhatas metsateadlane Oskar Daniel. Need lõpetas 23 inimest ning mõnestki kursuslasest sai metsaülem.

Järgmised kursused algasid 1921. aasta detsembris ja kestsid 22. septembrini.

Julius Kitsing mõistis, et riik ei suuda oma metsi hästi valitseda ja majandada, kui tal pole piisavalt asjatundlikku personali. 11. juunil 1920 pöördusid tema ja põllutööminister Theodor Pool haridusministeeriumi poole avaldusega avada Tartu Ülikoolis metsaosakond. See leidis toetamist ning metsaosakond alustas 15. augustil 1920.

Sama aasta septembris moodustas Julius Kitsing komisjoni metsaosakonna struktuuri ja õppekava väljatöötamiseks ning ülikooli põllumajandusteaduskond kinnitas need. Seega oli Julius Kitsing Tartu Ülikooli metsaülikooli tegelik ellukutsuja.

Julius Kitsingu toonased kaaslased mäletavad teda nõudliku ülemusena, kes seejuures oli äärmiselt korrektne ja alluvate suhtes heatahtlik.

15. juulil 1923 lahkus Julius Kitsing Metsade Peavalitsuse juhataja kohalt ning temast sai mõneks ajaks Õisu metsaülem. Siis aga kutsuti ta põllutööministeeriumi, kus ta määrati ministri abiks.

1. veebruaril 1927 liideti põllutööministeeriumi senised Maakorralduse Peavalitsus ja Metsade Peavalitsus üheks peavalitsuseks ning J. Kitsing nimetati selle peadirektoriks.

Julius Kitsing suri 31. augustil 1929 raske haiguse tõttu.

Ülekohtuselt lühikeseks jäänud eluteest hoolimata suutis ta jätta Eesti metsanduse ajalukku kustumatu jälje.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0