Karksi Peetri koguduse organist Helika Gustavson hindab Ernst Carl Kessleri oreli puhul iga registri kaunist pehmet ja täidlast kõla. Foto: Peeter Kümmel

Veel aasta tagasi oli Kessler meile tundmatu Saksa oreliehitaja. Tartu Jaani koguduse meetrikaraamatutest leitud andmete põhjal on selgunud, et tegemist on siiski Eestis sündinud, ehkki ilmselt saksa rahvusest meistriga.

Oma mitte just väga pika eluea jooksul jõudis Kessler (1808—1863) ehitada üle 120 oreli. Neist said kirikutesse, koolimajadesse ja ka kodudesse väga oodatud pillid. Säilinud on neist täielikult või osaliselt ainult viis, lisaks Urvaste kirikus olevad oreliosad.

Peale Sitka (Alaska), Nõmme Rahu kiriku (endine Võnnu vennastekoguduse palvemaja), Karksi, Otepää ja Taagepera Kessleri oreli ning Urvaste kirikus olevate oreliosade on mul õnnestunud vähemal või rohkemal määral saada teavet veel 14 oreli kohta.

Lisaks on teada oreleid, mida Kessler on parandanud. Nendeks on Rannu, Karula ja Kihelkonna kiriku instrument, samuti esitas Kessler pakkumise Tartu Jaani kiriku oreli põhjalikuks remontimiseks.

Kessler ehitas kõikjal Eestis

Kui teised meistrid ehitasid põhiliselt oma kodukoha läheduses, siis Kessler tegutses peaaegu üle Eesti.

Näiteks asusid tema tehtud instrumendid Paides, Harju-Jaanis ja Saaremaal Kärlas. Meistri kuulsus ulatus välismaalegi, eespool mainitud Sitka luterliku kiriku jaoks ehitatud instrument on Ameerika lääneranniku esimene vileorel.

Praeguste andmete kohaselt ehitas Kessler põhiliselt väikesi, 5—8 registriga oreleid. Kuid tema instrumentide hulgas leidub ka suuremaid, näiteks on Otepää orelil 12, Halliste orelil 14 ja Tartu Ülikooli kiriku orelil koguni 28 registrit.

Kaval ja eriline instrument

Kessleri pille iseloomustavad kvaliteetne teostus ja väga hea kõla. Seda ei kinnita mitte üksnes praeguseni säilinud orelid, vaid ka tolleaegsed vastuvõtuaktid.

Näiteks hindas muusikadirektor Brenner Tartu Ülikooli kiriku pilli järgmiste sõnadega: «Vilede, kanalite ja kogu traktuuri töö on laitmatu. Iga üksiku hääle kõlavärv vastab täielikult selle karakterile. Kogu töö jätab nii detailides kui kõige koosmõjus tõeliselt meeltülendava mulje.»

Ameerika oreliehitaja Martin Pasi, kes restaureeris Sitkas asuva Kessleri oreli, on öelnud: «Mind üllatas väga meeldivalt instrumendi kaval konstruktsioon. Orel oli tehtud laevatamiseks. Muidu poleks mitmeid osi kunagi nõnda ehitatud nagu selle pilli puhul ja see muudab oreli väga eriliseks. Instrument on ehitatud äärmiselt kõrgete käsitööstandardite kohaselt. Mehaanikaosad annavad tunnistust sellest, kui tähtis oli inimestele kvaliteet. Tegemist on ainulaadse instrumendiga.»

Võitlus oreli ja lauljate häälte vahel

Kessleri orelitega on seotud mitu naljakat lugu. Paistu kiriku ajaloost näiteks loeme: «18. jaanuaril 1853. aastal oli oreli ja põhjalikult remonditud kiriku pühitsemine. Mängis orelil virtuooslikult Mumme. Vägev viis «Au kiitus olgu igavest» pani südamed värisema ja kutsus paljude silmis pisarad esile. Laulis neljahääleline segakoor õp. Maurachi noore abikaasa Betty juhatusel. Jutluse tekstiks oli kohalik õpetaja valinud Taaveti 100. laulu. Õpetaja mälestuses jäi see päev kõige helgemana püsima. Asjal oli aga järgmisel päeval kurb tagatipp.

Mängima pidi köster, kellele õpetaja oli nädal varemalt andnud teada kõik koraalid, mida tuleks kirikus mängida. Köster oli väga julge enese peale, sest ta ütles kodus «positiivil» mängida oskavat. Suure bravuuriga algas ta eelmängu, mingisugust «vaba fantaasiat». See oli kaos väljakannatamatuist disharmooniatest ja võimatuist akordidest. Üksikud bassitoonid kostusid kui suurtükipaugud, sest mees pidi näitama, et ta ka pedaali oskab käsitseda. Naised ei osanud kaasa laulda.

Algas võitlus oreli ja lauljate vahel, mille lõpptulemusena selgus, et naised pidid kapituleeruma. Orel oli neile liiga vägev ja imestusttekitav: hääled vaikisid üksteise järel. Lõpuks pirisesid ainult mõned vanad naised, kes ei pööranud tähelepanu taktile, meloodiale ega harmooniale nagu köstergi. Õpetaja selle aja sees kõndis käärkambris vihasena ja mahalööduna edasi tagasi. Viimaks leidus ainuke pääste- nõu — tuli sundida köstrit katkestama orelimängu.

Järgmisel pühapäeval mängis juba õpetaja abikaasa — Betty Maurach «puhtalt ja taktikindlalt».»

Sitka kiriku instrumendiga on seotud selline huvitav fakt, et esimene organist, kes mängis sealse kiriku orelil, oli Tallinnast pärit baltisakslane Andreas Höppner.

Ametilt oli ta tegelikult hoopis raamatupidaja ning oskas pastor Cygnaeuse ehmatuseks luua ja mängida ainult tantsumuusikat. Höppneri järglaseks sai Cygnaeuse teener Aaron Sjöstrom, kes oli siiski olnud ka köstriametis ning oli tänu sellele liturgia mängimises edukam.

Miks Kessleri orelid ümber vahetati?

Põhjusi on mitu. Üks neist oli orelite kehv seisukord, mille tingisid temperatuuri ja õhuniiskuse kõikumised kirikutes. Ka ei vastanud Kessleri orelid enam uutele moodsatele ehitusstiilidele. Ehitati ju XIX sajandi keskpaiku juba mehaanilise tõstepõhjaga oreleid, samas kui Kessler jäi truuks mehaanilisele liistpõhjale, ja peatselt tuli moodi pneumaatiline traktuur.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5