«Kas sa tead, väike Notsu, mida üks A ülepea tähendab?»

«Ei, Iiah, ei tea.»

«See tähendab Õppimist, see tähendab Haridust ja kõike muud seesugust, millest sinul ega Puhhil aimugi pole. Vaat, mida tähendab A!»

«Mida teeb Christopher Robin hommikupoolikuti, küsid sa. Ta õpib. Et Haritud Olevuseks saada. Omendab — nii vist oli see sõna, mida ta tarvitab, aga väga võimalik, et ma selle ka mõne teisega segi ajan — niisiis, ta omendab teadmisi. Näete, mina siin kah oma väikesel viisil omen... see tähendab teen sama, mis temagi.»

(Alan Alexander Milne, «Karupoeg Puhh»)

Niisiis, eesel Iiah ei tea päris täpselt, mida tema inimlapsest sõber koolis teeb. Igatahes on see seotud hariduse ja õppimisega: et Haritud Olevuseks saada.

Kõik me oleme koolis käinud ja arvame teadvat, mida see tähendab. Ometi on sõnapaar «hea haridus» see, mis viimasel ajal kirgi üles kütab ning skandaale ja diskussioone tekitab.

Tegelik ja näiline

Kas tegelik haridus on see, kui riigieksamid õnnestuvad, ja näiline haridus see, kui spikerdamisega vahele jäädakse? Mida tähendab olla Haritud Olevus?

Sõnal «harima» on eesti keeles eelkõige agraarne tähendus: põldu tegema, seal midagi kasvatama, selle eest hoolitsema ja selle tulemusena saaki saama.

Arusaamise, et inimlaps on kui taim, kelle eest tuleb hoolt kanda, tõi XVIII sajandil inimeste teadvusse Jean-Jacques Rousseau. Ta leidis, et loodus on inimesele kõik tasakaalus andnud, tuleb vaid targalt talitades see esile tuua. Muuseas, ingliskeelne education (haridus) tuleb sõnast educe, mis tähendab latentsest, potentsiaalsest olekust väljaarendamist, esiletoomist.

Laialt tuntud näide kahest India lapsest, kes sirgusid üles huntide hulgas, tõestab siiski, et inimene on selle ühiskonna nägu, milles ta kasvab ja areneb.

Seepärast ongi ühiskonnal kooliga eriline suhe, talle omad nõudmised ja ootused, etteheited ja küsimused. Kool arvatakse olevat imerohi, mis õpetab inimesed targaks ja ühiskonnas toimivaks.

Esimese klassi juntsu kirjutab vastuseks küsimusele, miks koolis peab käima: «Ma tahan sata tarkaks.» Gümnasist kirjutab samale küsimusele vastates: «Ma pean hästi õppima, et ülikooli sisse saada. See annab mulle võimaluse leida tasuvat tööd.»

Noor inimene ei mõtle tegelikult haridusele, vaid hüvedele, mida hariduse kaudu saadakse. Elukestev õppimine on ju samuti suunatud sellele, et end koolitada pidevalt muutuva tööturu jaoks.

Intellektuaalsus pole ainutähtis

Meie pedagoogikateaduse klassik Heino Liimets avaldas juba 1975. aastal arvamust, et lapse arengus absolutiseeritakse intellektuaalne külg, unustatakse aga tervikisiksus ja isegi sotsiaalne situatsioon. Tema arvates makstakse õppetööga toimetuleku eest tervise ja õppimise suhtes negatiivsete hoiakute tekkimise hinnaga. Ta järeldab sellest, et koolis kui institutsioonis toimuv ei soodusta kuidagi õpilase isiksuse kui terviku arengut.

Nüüd, peaaegu 30 aastat hiljem, kardinaalselt muutunud ühikonnas, räägitakse multiintelligentsusest, lapsekesksest õpetamisest ja õppimisest ning oskusest eluga toime tulla. Õigupoolest räägivad sellest need, kes ise otseselt lastega töötavad. Riiklikud institutsioonid näevad eelkõige laste pea- ja koolide katuseraha. Mida, kuidas ja miks koolides õpetatakse, ei lähe neile kuigivõrd korda.

Teismeliste suitsiidid, koolivägivald ja agressiivsuse fooni (siia hulka arvan ka vägisõnalisuse) tunduv tõus, narkomaania, suitsetamise ja alkoholitarbimise kasv koolilaste seas, lodevus — kõik see peaks andma küllalt põhjust hädakella lüüa.

«Lapsepõlv on teisenenud,» ütlevad ühed. «Lapsepõlv on lastelt ära võetud,» lisavad teised.

Keskajal arvati laps täiskasvanute hulka, kui ta oli enam-vähem omandanud keele ja vahetanud hambad, seega umbes seitsmeaastaselt. Siis ei tehtud talle enam mingit hinnaalandust: ta pidi toime tulema kõigi tööde ja tegemistega. Laste eest ei varjatud midagi, kaasa arvatud seksuaalelu. Sellega alustati nii pea, kui hormoonid lubasid.

Kas oleme jõudnud taas keskaega, küll spiraali järgmisel astmel?

Mõtelda on mõnus

Ja ometi on alati olnud neid, kellele tundub, et mõtelda on mõnus. Et inimeseks olemine ei seisnegi ainult tarbimises. Et tahaks aru saada maailma asjadest ja rõõmu tunda soojadest inimsuhetest.

Kas ei võiks kool olla koht, mis toidab selliseid ootusi?

Inimene kuulub loomariiki, imetajate hulka. Teatavasti on peaaegu kõik loomad suutelised midagi õppima. Neile on antud keeruline organ — aju, mis töötab nagu võimas arvuti. Õppimisvõime võib olla tohutu, kui selle arvutiga hästi ümber käiakse.

Kõik, mida väike laps nägemise, kuulmise ja puudutuste kaudu õpib, käib ikka läbi aju, ka rõõm ja kurvastus, meeleheide, viha ja armastus.

Juba väga varases eas pannakse alus väärtussüsteemile, millele laps oma hilisemas elus toetub, samuti seatakse teatud eetilised piirid. Nii et kui seitsmeaastane laps kooli läheb, on tal seljas juba paras kandam. Selle suurus, kuju ja raskus oleneb eelkõige kodust, kindlasti aga ka lasteaiast.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.23