Lynchilikult punases kinosaalis istuv Margus Haav kiidab Rubiini omanikke, et nood väikses linnas kino elus hoiavad. Pikisilmi ootab ta, kunas Quentin Tarantino uus meistriteos «Kill Bill 2» siinsele ekraanile jõuab. Foto: Kaarel Kala

Kui Margus Haav oli viieaastane, tõi tema isa koju riistapuu nimega Vesna 306. See monofooniline sangaga kassettmagnetofon oli tol ajal röögatult defitsiitne.

Makiga koos tulid ka paar ABBA ja Boney M-i kassetti, mis kujundasid väikese Marguse muusikalise maitse paariks aastaks.

Nüüdseks on aga muutunud nii makid, helikandjad kui maitse. Praegu läheneb Haava muusikakogu tuhandele CD-le. Kui palju tal kassette on ja kui palju helikandjaid ta edasi on kinkinud, ei tea mees isegi.

Kauaaegse sõbra ja muusikakriitiku Valner Valme hinnangul on Margus Haava teadmised hämmastavad.

«See on üliüllatav, et Viljandi külje all soode, rabade ja metsade vahel elab inimene, kes teab tänapäeva muusikast kõige rohkem Eestis,» leiab Valme. Ta möönab, et üksikuid spetsialiste on muidugi teisigi, aga enamikul lõpeb ülevaade mingil aastal ära või sumbub kitsasse lahtrisse.

«Marxil on pidevalt kõrv peal peaaegu kogu maailmas välja antaval uuel põneval muusikal ning seejuures ei katke ta mälu ka mineviku kohal,» selgitab Valme.

Riiklik piraatlus

Haav ise ütleb, et kuulab väga mitmesugust muusikat, alates klavessiinikontsertidest ja lõpetades hip-hop’iga, sest igalt poolt võib midagi mõnusat leida.

«Ühele stiilile või žanrile pühendumine ei lõpe mingil juhul heaga,» arvab ta. «Millegi hukkamõistmine pelgalt sellepärast, et see juhtub kuuluma mõnda kindlasse kasti, blokeerib lõppkokkuvõttes arengu ning viib otsejoones piiratuse rüppe.»

Koolipoisina oli Margus Haav üks väheseid viljandlasi, kelle käest võis saada uuemat lääne päritolu muusikat.

«Tallinnas, Tartus ja ka Pärnus olid riiklikud helilindistusstuudiod,» selgitab ta. «Valisid perfokaartidel olevast kataloogist plaadi välja, andsid oma kassetti või lindi ja nemad lindistasid. Tegemist oli üsna kalli teenusega: üks kassetipool maksis kolm rubla kolmkümmend kopikat.»

Et aga Haav oli suurklient, sai ta stuudiote töötajatega tuttavaks ja nood tegid talle hinnaalandust.

Kust plaadid stuudiotesse jõudsid, Haav päris kindlalt ei tea, kuid arvab, et meremeeste kaudu.

Teine muusika hankimise viis oligi teha kaupa meremeeste või nende õnnelikega, kellel välismaal sugulasi oli.

«Aeg-ajalt ma ikka ostsin ka plaate, aga enamasti vahetasin. Ega nii rikkaid mehi vist olnudki, kes oma isiklikus fonoteegis üle nelja välismaa plaadi lubada said — Soomes välja antud niinimetatud originaalplaat maksis ju 50 rubla ja see oli kõva kolmandik kuupalgast,» mõtiskleb Haav.

Ka välismaine muusikaajakiri võis maksta näiteks 30 rubla. Kord oli Haav ühe sellise tuttavalt laenuks saanud ja hakkas seda koolis tunni ajal pinginaabrile näitama. Õpetaja katse ajakirja ära võtta ajas ta lausa paanikasse, sest uut eksemplari või 30 rubla selle asemele polnud tal kusagilt võtta.

Haav ei andnudki žurnaali õpetajale ja sellest tuli suur pahandus, sest õpetaja mõtles, et tegemist oli pornoajakirjaga.

«Kui emale helistati, arvas tema kohe ära, millega tegemist,» ütleb Haav.

Ema oli tema jutu järgi ikka lootnud, et tema suur muusikavaimustus koos puberteediga möödub. «Võib-olla pole puberteet veel läbi, aga igal juhul melomaania kestab,» muigab mees.

Puder ja filmid

Filmide vastu hakkas Margus Haav sügavamat huvi tundma algkooliajal. Sõbraga koos võtsid nad ette kinopäevi: käisid kõigepealt vaatamas Rubiinis jooksvat filmi, siis söömas (tavaliselt jätkus raha vaid mannapudru jaoks) ning seejärel läksid tollase kino Täht seansile.

Televiisorist sel ajal midagi väga head ei tulnud, kinolevis oli aga filme tunduvalt rohkem kui nüüd. Linateoste taset meenutades igatseb Haav taga India filme, eriti nende muusikat.

«Omal ajal olid Prantsuse komöödiad kõva sõna,» meenutab ta. «Ma olen mõningad neist hiljem üle vaadanud ja väga raske on öelda, mis mind toona naerma ajas.»

Reedel rattaga ei sõida

Lisaks pildilisele ja helilisele kunstile hindab Margus Haav kõrgelt ka sõnalist kunsti ehk lihtsalt öeldes: armastab raamatuid lugeda. Tema neljas hobi pole aga tants või trummilöömine, nagu eelmistest võiks eeldada, vaid kuulub kehakultuuri valdkonda. Nimelt armastab Haav õhtuti oma Tänassil-mas asuvas kodus istuda rattale ja sõita umbes 15 kilomeetri kaugusel Võrtsjärve ääres külitava suure kivi juurde.

Tee peal jäävad silma loomad ja linnud ning juba sõit iseenesest pakub elamust.

«See on tõeline puhkus,» ütleb Haav ja tema näost paistab, et küsimustele vastamise asemel olekski ta parema meelega ratta seljas.

Haav ei lähe sõitma ainult reede õhtuti, sest siis on liiklus tema sõnul mõrvarlik.

«Mind on paar korda juba peaaegu alla aetud ja sealjuures pole see olnud mitte selja tagant, vaid vastu tulev auto,» kurdab ta.

Vana maja võlu

Margus Haava naine Riina töötab Jämejala haiglas õena, noorem poeg Erik saab sel kuul neljaseks ja vanem poeg Leif läheb sügisel esimesse klassi. Koos kahe kassi ja koeraga elavad nad vanas rehielamus.

«Seal on meeldivalt rahulik ja omaette olemine,» sõnab privaatsust hindav Haav.

«Ideaalis näengi ma en-nast elamas mõnes vanas väärikas majas, kust ma saan samas interneti teel näiteks amazon.com-ist plaate tellida.»

Niivõrd, kuivõrd raadiotelefoni aeglane ühendus võimaldab, on ideaali teinegi nõue täidetud.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.75