Kõik pere liikmed alustasid papa sünnipäeva ettevalmistusi varakult. Veranda ja jõe äärde viivad teerajad tuli kaunistada laternatega. Päeva keskseks sündmuseks kujunes koos külalistega mööda Õhne jõge ja Võrtsjärve Tondisaarele sõit, kus peeti suur piknik.

Hingeülendav oli õhtul sealt tagasitulek. Siis süüdati ka paatides laternad ja need sirasid veepeeglil aeruga löödud lainetes mitmekordselt vastu.

Nii isa kui ema sünnipäeval etendati ikka ka näitemängu või korraldati karneval. Papa Moritz von Krüdener oli ise näitlemisandega mees ning juhendas agaralt laste proove.

Abi olnud veel isa musikaalsetest õdedest, eriti tädi Ittist, kes elas mõisas ühes heliloojate piltidega toas. Mõisas elasid aga ka tädi Elli ja vanaema.

Vanaema ja tädi Elli tuba oligi hoones üks esinduslikumaid: sel oli viinapuuväätidesse kasvanud rõdu ja vaade avanes jõele. Toa kohal paiknes väike, piirde ja lipuvardaga torn, kus pidulike sündmuste puhul Krüdeneride lipp heisati. Tornist leidis aga alati ka binokli, millega oli võimalik Pikasilla poolt uurida, kas külaliste tõld juba paistab.

Lemmikkoht vanaema tuba

Paruni lastel meeldinud väga vanaema ja tädi Elli tuppa asja teha, eriti neil kordadel, mil vanaema oli enesele sinna lõuna tellinud. Vanaema oli kaval: ta lasi lastele supi taldrikutesse valmis panna, taldrikud valis ta aga nii ilusate piltidega, et tüdrukud ruttu maalinguid näha igatsedes need kärsitult tilgatumaks sõid.

Õhtuti käisid lapsed vanaema ja tädi Elli toas muinasjutte ja muid lugusid kuulamas.

Moritz Theodor von Krüdeneril ja tema naisel, naabermõisast Tarvastust pärit parunitütrel Constanze’il sündisid järjest aina tütred — neid oli kokku viis. Alles 1907. aastal sündinud pesamuna osutus kauaoodatud poisslapseks.

Aga tüdrukutel tuli jutte kuulama minnes tikkimis- või mõni muu näputöö kaasa võtta ning selleks tarbeks olid neile siid- ja linase riide tükid valmis lõigatud.

Ilusasti palistatud linikuid ja servjette läks majapidamises ikka tarvis, näiteks jõulude ajal. Sest kui Krüdeneride perekond ise kogunes jõuluõhtul, siis järgmisel päeval olid mõisasse oodatud teenijate ja veel järgmisel päeval lähemal asuvate talude lapsed. Proua Constanze’il oli seepärast tütarde palistatud rätikuid väga vaja — kuhu mujale siis kingitusteks mõeldud maiustused sõlmida?

Kõiki neid lugusid oskab sel suvel välja kuulutatud retke «Unustatud mõisad» päevadel jutustada Suislepa kooli endine õpetaja Eva-Marie Tamme. Nimelt on tema käsutuses Uue-Suislepa viimase paruni tütarde ja tädi Itti saksakeelsed mälestused, vanade fotode koopiad ning maja korruste ja iluaia plaanid.

«Siin on kohati rohkem kui sada aastat tagasi kirja pandud kahe põlvkonna lood,» on Eva-Marie Tamme oma valduses oleva aarde üle õnnelik.

Tänu neile mälestustele on naine võimeline Uue-Suislepa mõisa ehk praeguse koolimaja ja raamatukogu kõik toad nii ära kirjeldama, nagu on mäletanud neid paruni tütred Isabelle ja Verena ajast, mil nad alles väikesed tüdrukud olid.

Imelik juhus

Ükskord, juba uuel ajal, aga ikkagi aastaid tagasi, seisnud Suislepa poe juures kaks üpris eakat prouat. Nad olid tulnud bussiga Tartust, rääkinud saksa keelt ega mõistnud kuhugi poole astuma hakata. Üks kohalik papi hakanud uurima, mis vaja, ja saatnud nad otse koolimaja juurde. Seal tehtud ühine pilt. Prouad olid väga tänulikud, küsisid aadressi ja saatsid hiljem Saksamaalt foto mälestuseks tagasi.

Nemad olidki kaks Krüdeneride viiest tütrest. Vanapapi poeg, praegu Tartus elav Väino Aedma peab aga Krüdeneride sugupuu esindajatega seniajani sidet. Tema kaudu ongi need mälestused Suislepas elava innustunud kodu-uurija Evi-Marie Tamme kätte jõudnud.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5